Kasutaja:Mustlammas/Imperatiivsed keeled
Imperatiivsed keeled on programmeerimiskeeled, kus programmi peamiseks komponendiks on käsk ehk tegevusõpetus, mis on sarnane loomuliku keele käskiva kõneviisi lausega.[1] Imperatiivsetes keeltes pannakse algoritmid kirja käskudena, milles kirjeldatakse kuidas, millises järjekorras ning mis tingimustel soovitud operatsioone teostada. Imperatiivkeelteks on näiteks järgmised tuntud programmeerimiskeeled: masinkood, Python, Java, C, C++. [2] Peaaegu kõikide arvutite riistvara toimimine on imperatiivne, ning pea kogu arvuti riistvara on disainitud toimima masinkoodis, mis on arvutitele omane ja kirjutatud imperatiivses stiilis. Kõrgtaseme imperatiivsed keeled kasutavad muutujaid ja keerulisemaid lauseid, kuid jälgivad siiski samasuguseid paradigmasid, mis madalatasemelised imperatiivkeeled - programmi olek on määratud mälu sisust, ning avaldisteks on arvutile omases masinkoodis kirjutatud instruktsioonid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige esimesteks imperatiivseteks keelteks olid algupäraste arvutite masinkeeled. Sellistes keeltes olid instruktsioonid väga lihtsad, mis tegi arvuti riistvara rakendamise hõlpsamaks, kuid takistas kompleksete programmide loomist. John Backus töötas 1954ndal aastal IBM'is välja imperatiivse programmeerimiskeele FORTRAN, mis oli esimeseks programmeerimiskeeleks, mis eemaldas masinkoodis keerulisemate programmide loomisel esile kerkinud takistused. Järgmised kaks aastakümmet olid tunnistajaks mitmete tähtsate kõrgtasemeliste imperatiivsete programmeerimiskeelte arenemisele. Hilistes 1950ndates ja 1960ndates töötati välja programmeerimiskeel ALGOL, et võimaldada matemaatiliste algoritmide lihtsamat väljendamist, ning seda kasutati koguni mõne arvuti operatsioonisüsteemi sihtkeelena. MUMPS viis imperatiivsed paradigmad loogilise ekstreemsuseni, jättes avaldised täielikult kõrvale ja tugines vaid käsklustele. [3]