Kasutaja:Mihkeltralla/Õhuseire
Õhuseire on õhus olevate objektide jälgimine ja tuvastamine. Selleks kasutatakse erinevaid radareid ja radarisüsteeme. Õhuseire on vajalik, sest jälgides õhuruumi, saab vältida lennumasinate kokkupõrget. Lisaks saab sõja ajal tuvastada vaenlase õhumasinaid.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Enne õhusõidukite kasutusele võtmist kasutati laevade asukoha leidmiseks akustilisi võimendeid, mis võimendasid müra, et inimene kuuleks. Esimese maailmasõja keskelt kuni teise maailmasõja algusaastateni kasutati seda meetodit ka lennunduses, kuulates lennukimootorite müra. Kuulamiseks kasutati igasuguseid akustilisi lokaatoreid.[1]
Radarite arendus kiirenes 1930. aastatel. Üheks kuulsaimaks võib pidada Suurbritannia radarivõrku Chain Home, mis võimaldas mere kohalt avastada õhusõidukeid umbes 190 km kauguselt. Teise maailmasõja alguseks oli radarivõrku Chain Home arendatud nii, et nende abil sai eristada omasid vaenlastest. Kuigi Chain Home oli tehnoloogiliselt väga primitiivne, tõestas see raadioseiresüsteemide efektiivsust õhusõidukite avastamisel. Saksamaal arendati välja nimeline radar Freya, mis võimaldas avastada nii laevu kui õhusõidukeid raadiuses kuni 160 km ning kasutada IFF-süsteemi (Identification Friend or Foe) 100 km raadiuses. Freya kasutas IFF-i jaoks lennuki pardal olevaid transiivereid, enne lendu sisestati genereeritud päevakood, maapealne radar lülitati pulseerivasse funktsiooni ja õhus olev õhusõiduk tuvastas selle ning hakkas vastu saatma päevakoodi. Tehniliselt oli Freya märgatavalt arenenum kui Chain Home. Kuna tegemist oli väikeste ja mobiilsete radaritega, sai neid paigaldada ka sõjalaevadele.[2]
Primaarradar ehk PSR[muuda | muuda lähteteksti]
Primaarradar saadab raadiolaineid välja ning kui metallist objekt ette jääb, siis peegelduvad sealt raadiolained tagasi radari poole. Primaarradar koosneb saatjast, vastuvõtjast ja pöörlevast antennist. Lennuki kaugust radarist saab määrata signaali väljumisest kuni tagasipeegeldusele kulunud aja abil ning lennuki suuna radari suhtes saab määrata radari antenni orientatsiooniga. Primaarradar tuvastab ka ehitised või muud maapealsed objektid ehk n-ö segajad, kuid need saab radaripildist välja lõigata.
Tsiviillennunduses PSRi laialdaselt ei kasutata, sest:
- selle ülevalpidamine on kulukas;
- on võimalik näha lennukit, kuid ei saa tuvastada, mis lennukiga tegemist;
- võimalikud on valetuvastused;
- radaripilti jäävad ka ehitised, laevad.
PSR on vajalik, sest ta suudab leida lennuki asukoha, millel puudub pardal transponder. Eriti kasuks tuleb see sõjalises olukorras, kui vastaste lennukid on programmeeritud ignoreerima SSRi või transponder üldse puudub. [3]
Sekundaarradar ehk SSR[muuda | muuda lähteteksti]
SSR-süsteem koosneb kahest komponendist: maa peal asuvast päringusaatjast/vastuvõtjast ja lennuki pardal olevast transponderist. SSRi antenn pöörleb ning saadab päringuid erinevatesse suundadesse, antenni pöörlemise kiirusest sõltub informatsiooni uuendumise kiirus. Õhusõiduki transponder reageerib päringutele ja võimaldab maapealsel radaril fikseerida õhusõiduki kauguse ja suuna radarist.[3]
SSR määrab õhusõiduki kaugust radarist sarnaselt PSR-süsteemile, s.o kui kaua aega läheb signaali tagasisaamisega radarini. Lisaks kaugusele ja suunale on võimalik tuvastada õhusõiduki identiteet. SSR-süsteemidel on ka maapealesed transponderid, mis aitavad jälgida SSRi töö täpsust. SSRi puudus on see, et sellega ei saa märgata õhusõidukit ilma transponderita.[3]
Automaatne sõltuv seire ehk ADS[muuda | muuda lähteteksti]
Automaatne sõltuv seire on analoogne SSRile, kuid edastab lennuki pardal olevaid navigatsioonisüsteemide andmeid lennujuhtimiskeskusesse maa-õhk-kanaleid kaudu. Tegemist on andmesidesüsteemiga, mis asendab piloodi rutiinsed ettekanded ning lihtsustab seeläbi lennuliikluse hajutamist.[3]
Esialgne süsteem ADS-C toimib vastavalt kokkuleppele, mille järgi sätestatakse, mis tingimuste täitmisel missugused andmed õhusõiduki transponderi poolt edastatakse. Süsteemi edasiarendus on ADS-B, st õhusõiduki transponder edastab oma navigatsioonisüsteemide andmeid, mida saavad lisaks maapealsele jaamale vastu võtta ka lähedal asuvad lennukid. Asukoha edastamine teistele õhusõidukitele võimaldab vastava tehnoloogiaga varustatud lennukil kuvada piloodile lennuliikluses valitseva olukorra pardaarvuti ekraanil. [3]
Multilateratsioon ehk MLAT[muuda | muuda lähteteksti]
MLAT-süsteem seisneb õhusõiduki transponderist tuleva signaali vastuvõtmisel mitmes erinevas vastuvõtujaamas. Vaja on vähemalt 4 jaama, et arvutada õhusõiduki positsioon, kuid alati võib olla ka rohkem jaamu ühendatud, et saada parem tulemus asukoha arvutamiseks. Signaalide vastuvõtmise aeg erinevates jaamades fikseeritakse ning saadud info põhjal arvutab keskarvuti lennuki täpse asukoha ruumis. Kuna MLAT-süsteem on passiivne (ei saada päringuid, ainult kuulab), on see süsteem lihtsam ja odavam. [3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Acoustic Location and Sound Mirrors" (Inglise keel).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Deflating British Radar Myths of World War II" (Inglise keel).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Aeronautical Surveillance Manual" (pdf) (Inglise keel).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)