Kasutaja:Merilin Sults/Liivakast

Ristija Johannes (idakirikus ka Johannes Eelkäija, vanakreeka: Ἰωάννης ὁ βαπτίζων) oli Vana Testamendi viimane ja Uue Testamendi esimene prohvet. Teda nimetatakse prohvetiks ka Koraanis.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes sündis peaingel Gabrieli poolt kuulutatuna Hebroni linnas preester Sakariase ja tema naise Eliisabeti pojana 25. märtsil 7. a eKr. Prohvet Malaki ettekuulutuse järgi oli Johannese missioon teenida prohvetina ja tema ülesandeks oli kuulutada inimestele Kristuse tulemist ning valmistada ette Päästja vastuvõttu. Kaheksandal päeval lõigati Johannes juudi kombe kohaselt ümber. Ta kasvas üles tavalise lapsena väikeses külas, mida tol ajal nimetati Juuda linnaks ja mis asus umbes kuus kilomeetrit Jeruusalemmast läänes.

Johannese lapsepõlve kõige tähtsamaks sündmuseks oli koos vanematega Jeesuse ja Naatsareti pere külastamine. See külaskäik toimus juunikuus 1. a pKr, kui poiss oli just saanud kuueaastaseks.

Pärast Naatsaretist tagasipöördumist hakkasid Johannese vanemad poisile süstemaatilist haridust andma. Selles väikeses külas ei olnud sünagoogikooli, aga Sakarias oli ise hea hariduse saanud preester ning ka Eliisabet omas tunduvalt paremat haridust kui Juudamaa naised tavaliselt, kuuludes „Aaroni tütarde” järeltulijana samuti preesterkonda. Johannes oli nende ainus laps ning nad pühendasid tema meele ja vaimu harimisele palju aega. Sakarias viibis Jeruusalemmas templis vaid põgusalt ning tegeles palju oma poja õpetamisega.

Sakariasel ja Eliisabetil oli väike talu, kus nad lambaid kasvatasid. Nad ei teeninud selle maatükiga piisavalt elatist, kuid Sakarias sai preesterkonnale pühendatud templisummadest regulaarselt lisa.

14 aastasena viisid Eliisabet ja Sakarias Johannese Surnumere äärde Een-Gedisse. See oli nasariitide vennaskonna lõunapoolne keskus ning noormees võeti seal korrakohase pühalikkusega vastu selle ordu eluaegseks liikmeks. Pärast vastavaid tseremooniaid ja vande andmist, et ta loobub kõigi joovastavate jookide tarvitamisest, laseb oma juustel pikaks kasvada ja hoidub surnute puudutamisest, suundus Johannes koos perega Jeruusalemma, kus ta tõi templi ees ohvri, mida nasariitide vande andnutelt nõuti.

Kõrbes elades kandis kaamelivillast rüüd ja toiduks oli rohutirtsud ja metsmesi. Ta ristis Jordani jões oma sugulase Jeesuse.

Johannes naasis Jeruusalemmast koju, et hoolitseda oma isa lammaste eest ja kasvada ülla loomuga tugevaks meheks.

Kuueteistkümneaastasena luges Johannes Eelijast. Karmeli mäe prohvet jättis talle sügava mulje ja ta otsustas samamoodi rõivastuma hakata. Alates sellest päevast kandis Johannes alati nahkvööga karvast rüüd. Kuueteistkümneselt oli ta üle meeter kaheksakümne pikk ja peaaegu täiskasvanud. Oma voogavate juuste ja iseäraliku rõivastumisviisiga oli ta tõepoolest värvikas nooruk. Ning ta vanemad ootasid oma ainsalt pojalt, tõotatud lapselt ja eluaegselt nasariidilt suuri asju.

Peale isa surma reisisid Eliisabet ja Johannes Naatsaretti Maarjat ja Jeesust külastama. Johannes oli juba peaaegu otsustanud oma elutööd alustada, kuid mitte ainult Jeesust sõnad, vaid ka tema eeskuju manitsesid teda koju naasma, oma ema eest hoolitsema ja ootama „Isa tunni tulekut”. Pärast Jeesust ja Maarjaga hüvastijättu meeldiva külaskäigu lõppedes nägi Johannes Jeesust uuesti alles tema ristimisel Jordanis.

Peale ema surma andis ta oma karjad vennaskonnale ja eraldus mõneks ajaks ülejäänud maailmast, et paastuda ja palvetada. Johannes teadis ainult vanu jumalikkuse käsitlusi: ta tundis ainult Eelija, Saamueli ja Taanieli ürikuid. Eelija oli tema jaoks prohveti-ideaal, Eelija oli esimene Iisraeli õpetaja, keda prohvetiks peeti, ja Johannes uskus tõesti, et ta oli viimane selles taevaste sõnumitoojate pikas ja kuulsas reas. Ta elas kaks ja pool aastat Een-Gedis ning veenis enamikku vennaskonnast, et „ajastu lõpp on lähenemas”, et „peagi on saabumas taevariik”. Ning kogu see varane õpetus põhines tolle aja juutide ideel ja ettekujutusel messiast kui juudi rahva tõotatud vabastajast nende paganatest valitsejate ülemvõimu alt.

Ta otsustas, et temast peab saama messia ettekuulutaja. Ta heitis kõrvale kõik kahtlused ja lahkus ühel märtsikuu päeval 25. a pKr Een-Gedist, et alustada oma lühikest, kuid säravat elujärku avaliku jutlustajana.

Jutlustaja[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes õpetas inimesi elama tões ja alandlikkuses ning tegema armastuse tegusid. Eriti hoiatas ta juute uhkuse patu eest, sest nad pidasid end Jumala äravalitud rahvaks ja jumaliku seaduse ainsaks säilitajaks.

Palju rahvast käis Johannest kuulamas ja paljud lasid end Jordanis ristida. Mitmed arvasid, et tema oli oodatud Messias (Lunastaja), kuid Johannes ütles: “Mina olen hüüdja hääl kõrbes. Valmistage Issandale Tee, tehke tasaseks Tema teerajad!” Johannes kuulutas kõigile:” Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba lahti päästma. Mina ristin teid veega aga tema ristid teid Püha Vaimuga.” https://www.eoc.ee/puhad-isad/puha-issanda-eelkaija-ristija-johannes/

Ta manitses inimesi patust ning halbadest harjumustest ja hoiakutest pöörduma. Paljud lasid end Johannesel ristida meeleparanduseks. Variserid ja saduserid (ehk õpetatud targad juudi mehed) olid provotseeritud, kui kuulsid, mida ta kõneles Taevariigi kohta. Ent Johannes, kes oli resoluutselt aus, hurjutas neid, nimetades neid ”rästikute sooks”, ja näitas neile koha kätte.

Kõigile, kes Johannest kuulsid, oli selge, et ta on midagi enamat kui jutlustaja. Suurem osa neist, kes seda Juuda kõrbest tulnud imelikku meest kuulasid, uskusid lahkudes, et on kuulnud prohveti häält. Pole sugugi ime, et see puudutas sügavalt nende väsinud ja ootusärevuses juutide hingi. Mitte kunagi varem juutide ajaloos polnud vagad Aabrahami lapsed nii väga igatsenud „Iisraeli tröösti” või innukamalt oodanud „kuningriigi uuesti ehitamist”. Mitte kunagi varem kogu juudi ajaloos poleks Johannese sõnum, et „taevariik on lähedal”, omanud nii sügavat ja üleüldist mõju kui just siis, mil ta nii saladuslikult sellele Jordani lõunapoolsele jõeületuskohale ilmus.

Ta põlvnes nagu Aamoski karjakasvatajatest. Ta rõivastus nagu vana aja Eelija ja müristas oma manitsusi ja valas välja hoiatusi „Eelija vaimus ja väes”. Pole sugugi üllatav, et see imelik jutlustaja kogu Palestiina väga ärevile ajas, kui rändurid uudiseid tema jutlustamisest mööda Jordani kaldaid edasi kandsid.

Johannes oli jutlustajana kangelaslik, kuid taktitu. Johannes pidas oma jüngritele jutlusi, õpetades neile üksikasjalikult uut elu ja püüdes vastata nende paljudele küsimustele. Ta andis õpetajatele nõu õpetada nii seaduse vaimu kui ka kirjatähe järgi. Ta õpetas rikkaid vaeseid toitma, maksukogujatele ütles ta: „Ära pressi välja rohkem, kui sulle kuulub.” Sõduritele ütles ta: „Ära tarvita vägivalda ega nõua midagi ebaseaduslikult — ole rahul oma palgaga.” Ning kõigile andis ta nõu: „Valmistuge ajastu lõpuks — taevariik on lähedal.”

Jeesuse ja Johannese kohtumine

Detsembrikuuks 25. a pKr, kui Johannes oli jõudnud oma teel mööda Jordani kallast Pella lähedale, oli tema kuulsus levinud juba üle kogu Palestiina ja tema töö oli saanud kõigis Galilea järve ümbruse linnades põhiliseks jututeemaks. Jeesus oli rääkinud Johannese sõnumist heakskiitvalt ja see oli ajendanud paljusid Kapernauma elanikke Johannese meeleparanduse ja ristimise kultusega ühinema. Sebedeuse kaluritest pojad Jaakobus ja Johannes olid läinud sinna detsembris, varsti pärast seda, kui Johannes oli asunud Pella lähedal jutlustama, ja avaldanud soovi end ristida lasta. Nad käisid kord nädalas Johannese juures ja tõid Jeesusele selle evangelisti tööst vahetuid uudiseid.

Jeesuse vennad Jaakobus ja Juudas olid samuti rääkinud, et kavatsevad minna ja Johannesel end ristida lasta: kuna Juudas käis nüüd Kapernaumas sabatiteenistustel, otsustasid nad Jaakobusega mõlemad pärast sünagoogis Jeesuse jutluse kuulamist temalt oma plaanide suhtes nõu küsida. See oli pühapäeva, 12. jaanuari õhtul 26. a pKr. Jeesus palus see jutuajamine edasi lükata järgmisele päevale, mil ta lubas neile vastata. Ta magas tol ööl väga vähe, olles tihedas ühenduses oma taevase Isaga. Ta oli lubanud süüa vendadega lõunat ja anda neile Johannese juures ristida laskmise suhtes nõu. Jeesus töötas sel pühapäevahommikul nagu tavaliselt paaditöökojas. Jaakobus ja Juudas olid tulnud lõunat sööma ja ootasid teda saematerjali ruumis, sest lõunavaheaeg polnud veel käes ja nad teadsid, et Jeesus on neis asjus väga täpne.

Kui saabus lõunaaeg, pani Jeesus tööriistad käest, võttis tööpõlle eest ja teatas kolmele temaga samas ruumis töötavale töölisele vaid: „Minu tund on tulnud.” Ta läks välja oma vendade Jaakobuse ja Juuda juurde, korrates: „Minu tund on tulnud — lähme Johannese juurde.” Ning nad asusid kohe teele Pellasse ja sõid lõunat teel. See oli pühapäev, 13. jaanuar. Nad peatusid ööbimiseks Jordani orus ja jõudsid Johannese ristimispaika järgmise päeva lõunaks.

Johannes oli just hakanud sel päeval soovi avaldanud inimesi ristima. Kümned patukahetsejad seisid ja ootasid järjekorras, kui Jeesus saabus kahe vennaga ja astus sellesse tõsiste meeste ja naiste ritta, kes olid hakanud uskuma Johannese jutlustamist tulevasest kuningriigist. Johannes oli juba varem Sebedeuse poegadelt Jeesuse järele küsinud. Ta oli kuulnud Jeesuse kommentaare tema jutluste kohta ja oli juba palju päevi tema saabumist oodanud, kuid polnud arvanud, et saab teda tervitada ristimiskandidaatide järjekorras.

Olles süvenenud nii suure hulga pöördunute kiiresse ristimisse, nägi Johannes Jeesust alles siis, kui Inimese Poeg seisis otse tema ees. Kui Johannes Jeesuse ära tundis, tegi ta tseremooniates hetkeks vaheaja, tervitas oma lihast nõbu ja küsis: „Aga miks tuled sa vette mind tervitama?” Ja Jeesus vastas: „Et ennast ristida lasta.” Johannes vastas: „Minule on vaja, et sina mind ristiksid. Miks tulid sa minu juurde?” Ja Jeesus sosistas Johannesele: „Risti mind nüüd, sest meil on kohane anda seda eeskuju minu vendadele, kes siin koos minuga seisavad, ning anda rahvale teada, et minu tund on tulnud.”

Jeesuse hääles oli lõplikku kindlust ja autoriteeti. Johannes värises liigutusest, valmistudes esmaspäeva, 14. jaanuari keskpäeval 26. a pKr ristima Jordanis Jeesus Naatsaretlast. Nii ristiski Johannes Jeesuse ja tema kaks venda, Jaakobuse ja Juuda. Kui Johannes oli need kolm meest ristinud, saatis ta ülejäänud selleks päevaks ära, teatades, et jätkab ristimist järgmise päeva lõuna ajal. Kui inimesed lahkuma hakkasid, kuulsid need neli meest, kes veel vees seisid, imelikku heli ja peagi ilmus hetkeks otse Jeesuse pea kohale üks nähtumus ja nad kuulsid häält ütlemas: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel.” Jeesuse näoilmes toimus suur muutus, ta tuli vaikides veest välja ja lahkus nende juurest ning siirdus idapoolsete mägede suunas. Ja Jeesust ei nähtud nelikümmend päeva.

Johannes järgnes Jeesusele veidi maad, et rääkida talle Gabrieli külaskäigust tema ema juurde, nagu ta oli seda korduvalt oma ema suust kuulnud. Ta lasi Jeesusel teed jätkata, kui oli talle öelnud: „Nüüd tean ma kindlalt, et sina oled Vabastaja.” Kuid Jeesus ei vastanud talle.

Johannese surm[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes suri märtrisurma. Salome, kuningas Herodese kasutütar, võlus ühel peol kuningat oma tantsuga ning nõudis vastutasuks Johannese pead liual. Herodes lasi pühaku pea maha raiuda.

Põhjusesk oli see, et Petlemma lastetapja poeg, kuningas Heroodes oli naisest lahutanud ja abiellunud vennanaise Heroodiaga. Kuna see oli Moosese seaduse vastane tegu, ütles Johannes Heroodesele: ” Sinul ei ole õigus võtta venna naist.” Sellest vihastunud kuningas pani Johannese vangi. Johannese pea esitlemine Salomele liual on kunstis sageli kasutatud motiiv.

Matteuse evangeelium, 3:

1. Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Juuda kõrbes:

2. "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"

3. Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu: "Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!"

4. Johannesel oli kaamelikarvadest kuub, ja ta niuete ümber oli nahkvöö, aga roaks olid talle rohutirtsud ja metsmesi.