Kasutaja:Koorilaul/Sandbox
Grammatika[muuda | muuda lähteteksti]
18. sajandil kasutati kirjutamisel, Bengt Gottfried Forseliuse loodud, Forseliuse ehk vana kirjaviisi. Varasemast, Stahli kirjaviisist, eristas seda peamiselt tähestikust võõrtähtede c, f, q, x, y, z eemaldamine, ka hakati raskemaid nimesid eestipäraselt kirjutama (Christuse asemel Kristus) [1]. Samuti jäeti ära, varem täishääliku pikkust tähistanud h. Rõhulise lahtise silbi pikka vokaali hakati märkima ühe tähega (ramat, ku, loja, rõmustas), kinnise silbi oma kahega (maal, saan, meel, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali näitas järgneva täishääliku kahekordselt kirjutamine (wagga, rikkas, sigga, temma, ühest).
Sõnaraamatud[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti keele sõnaraamat-käsiraamatuid ilmus 18. sajandil vaid kaks.
Esimene oli 1739. aastal ilmunud Anton Thor Helle „Kurtzgefazte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“ ehk „Lühike sissejuhatus eesti keelde“. Raamat koosnes 80 leheküljelisest grammatikatutvustusest, umbes 7000 sõnalisest eesti-saksa sõnaraamatust, 525 vanasõnast ja kõnekäänust, 135 mõistatusest ning mitmest õpetliku sisuga jutust-kahekõnest. Kuigi Thor Hellet nimetatakse teose autoriks, on selle loomises kaasa löönud mitu inimest, peamisena ehk raamatu väljaandja, Pühavaimu koguduse abiõpetaja Eberhard Gutsleff. „Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“ ei olnud mõeldud maarahva harimiseks, vaid saksa pastoritele, äsja piiblitõlkes kasutatud keele teoreetilise poole tutvustamiseks. Sõnaraamat ei olnud just ülemäära populaarne – selle uustrükk ilmus alles 2006. aastal [2].
1780. aastal ilmus Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch“ ehk „Eesti keeleõpetus mõlema peamurde tarvis“, mille kirjastas Johann Friedrich Hartknoch. Nagu nimestki selgub käsitletakse raamatus nii põhja- kui ka lõunaeesti keele grammatikat ja sõnavara, kummaski pole erilisi uuendusi, pigem on tegemist kokkuvõttega varem uuritust ja kirjutatust. Sõnaraamat on 17 000 sõnaga oma aja suurim ning sellest mahukamat ei ilmu kuni 19. sajandi Wiedemanni sõnaraamatuni. Hupel osutab teoses soome ja eesti keele sugulusele. „Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und den dörptschen; nebst einem vollständingen Wörterbuch“ oli väga laia levikuga, 1818. aastal ilmus selle täiendatud uustrükk. Kui 19. sajandil hakati Tartu ülikoolis eesti keelt õpetama, tehti seda Hupeli grammatika järgi.
Rahvavalgustuskirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelset kirjandus oli ilmunud ka enne 18. sajandit, kuid see oli peamiselt vaimulik. Kiriklik kirjandus ei kadunud, aga selle kõrvale tekkis ka ilmalikke teoseid, mille eesmärk oli siiski samuti õpetada ja harida.
Üks tähtsamaid vaimulikke teoseid oli Anton Thor Helle „Eesti-Ma Rahwa Koddo- ning Kirko-Ramat” , mis koosnes katekismusest, evangeeliumi- ja epistlikatketest, laulu- ja palveraamatust. Ehkki teos pole ehk nii oluline, kui Thor Helle põhjaeesti keelde tõlgitud piibel, oli see rahva seas palju levinum kui viimane. Kodu- ja kirikuraamat ilmus 1721. aastal, 5000-eksemplarise tiraažiga. Selle parandatud ja täiendatud kordustrükke anti välja kuni 1850. aastani, kokku 46 väljaannet.[2]
1766-1767 ilmus eesti keeles, August Wilhelm Hupeli poolt, Peter Ernst Wilde tekstidest tõlgitud arstiteaduslik väljaanne Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures. Selle körwas on weel muud head nouud, öppetussed ning maenitsussed leida, keik meie Eesti ma rahwa kassuks ning siggidusseks üllespantud. Alates teisest väljaandest kirjutati teose pealkirja lühemalt: Lühhikesse öppetusse mis sees monned head rohhud ning nouud teäda antakse. Ajakirjas kirjutati hügieenist, tervisehoiust, lihtsamatest ravivõtetest, aiapidamisest, hoonete ehitamisest, ebausust. Igas numbris oli neli lehekülge ning seda ilmus kokku 41 numbrit. Lühhike õppetus oli esimene eestikeelne ajakiri[3].
August Wilhelm Hupel tõlkis ka teise P. E. Wilde meditsiinilise käsikirja "Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärraarwada ning parrandada". Raamat ilmus 1771. aastal Põltsamaal, ning on esimene eestikeelne tervishoiukäsiraamat.
Vanim säilinud eestikeelne ilmalik juturaamat on Friedrich Willem von Willmanni „Juttud ja Teggud kui ka monningad Öppetussed mis maiapidamisse pärrast tarwis lähtwad“, välja antud aastal 1782. Suures osas on raamat tõlgitud Gotthard Friedrich Stenderi lätikeelsest teosest „Jaukas Pasakkas un Stahsti“ („Kenad valmid ja jutud“, aastast 1766). Juttudel on palju allikaid, kõigi lugude päritolu ei teata. Mõne autorina on välja pakutud sakslasi C.F. Gellerit, M. G. Lichtweri ja M. Lutherit, rooma autorit Petroniust, prantslasi Voltaire`i ja Bernard de Trevier`d. Samuti on materjale võetud Aisopose valmidest, „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudest ja „Decameronist“. Willmann lisas ise teosesse Anton Thor Helle grammatikast võetud mõistatusi ja kasutab ise palju vanasõnu. Raamatu lõppu kirjutas Willmann mesilaste pidamise õpetuse. „Juttud ja Teggud“ oli tolleaegsetest sakslaste poolt kirjutatud eestikeelsetest teostest kõige populaarsem, kuigi selle eesti keel oli teiste omadest kehvem.
1782. aastal ilmus ka Friedrich Gustav Arveliuse „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat” (teine osa ilmus 1787). Arvelius ei ole väga valgustuslike ideedega, ta ei näe pärisorjuses mingit probleemi ning leiab, et eesti keel on madala arengutasemega, sest selline on ka seda kõnelev rahvas. Samas pidas ta orjapidajate kohuseks oma rahva heaolu parandada ja üritas seda oma tekstidega ka ise.
18. sajandil ilmus eesti keeles teisigi raamatuid. 1740 tundmatu autori poolt „Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel”, mis koosnes viiest õpetlikust ja usust rääkivast dialoogist (väga igav). 1720. aastal hakkas ilmuma esimene eestikeelne kalender „Eesti-Ma Rahwa Kalender“, mida andis välja Tallinna trükkal J. Köhler. Kalendriseeria ilmus kuni 1893.aastani. Tartus andis M. G. Grenzius aastatel 1796-1818 välja teist kalendrit, mille nimeks oli samuti „Eesti-Ma Rahwa Kalender“. Varemmainitud Friedrich Gustav Arvelius on 1790. aastal kirjutanud teose „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi Ramat“, mis oli moraliseeriv ja õpetlik ning mitte eriti populaarne. Ennekirjutatutest on varemmainimata raamatu kirjutanud ka Friedrich Wilhelm von Willmann, 1793. moraaliõpetuse „Ellamisse-Juhhatajja“. Teised raamatud olid: Johann Christian Quandti „Kolm kaunist Waggause Eenkojut“ (1776), Johann Lithanderi „Köki ja Kokka Ramat“ (1781) ja Nicolaus von Hagemeisteri „Lühhikenne öppetus ma-rahwale“ (1790). Lisaks veel paar piiblit ja katekismust.