Kasutaja:Igavene tudeng/Django Reinhardt
| Django Reinhardt | |
|---|---|
.jpg) Reinhardt 1946. aastal | |
| Sünninimi | Jean Reinhardt |
| Sündinud |
23. jaanuar 1910 Liberchies, Pont-à-Celles, Belgia |
| Surnud |
16. mai 1953 (43-aastaselt) Samois-sur-Seine, Prantsusmaa |
| Stiilid | džäss, mustlasdžäss/mustlassving, bebop |
| Elukutse | kitarrist, helilooja |
| Pill | kitarr, viiul, bandžo |
| Tegev | 1928–1953 |
| Seotud esitajad | Stéphane Grappelli, Quintette du Hot Club de France |
Jean "Django" Reinhardt (prantsuse [dʒãŋɡo ʁɛjnaʁt] või prantsuse hääldus: [dʒɑ̃ɡo ʁenɑʁt]; 23 jaanuar 1910 – 16 Mail 1953) oli Belgias sündinud, Roma päritolu prantsuse jazz-kitarrist ja helilooja. Teda peetakse üheks 20. sajandi innovatiivsemaks ja mõjukamaks muusikuks. Ta oli üks esimesi jazz-talentidest, kes pärines Euroopast[1][2] . Django Reinhardt kogus kõige rohkem kuulsust esinedes koos Stephane Grapelliga jazzorkestris Quintette du Hot Club de France.
Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]
Jean "Django" Reinhardt sündis 1910. aasta 23.jaanuari talvepäeval Belgias Liberchies küla lähedal[3] . Tolle aja romadel oli tüüpiline elada puust karavan-elamutes, mida nimetati roulotte'ideks. Tema isa nimi oli Jean-Eugene Weiss sündis 1882. aastal. Pariisi perioodil kasutas Jean-Eugene perenimena Reinhard, et hoiduda sõjaväe teenistusest[4]. Elatist teenis isa meelelahutusega – ta valdas mitmeid instrumente, oli osav žonglöör ja tantsija. Raskematel aegadel teenis ta elatist korvide punumisega ja ka instrumentide parandamisega ning klaverite häälestamisega. Tema ema Laurence "Negros" aitas perele elatist teenida ehete valmistamisega[4].
Romad vahetasid tihti nimesid, et varjata enda liikumist ning tausta, sama tegi Jean-Eugene. Et pääseda sõjaväeteenistusest andis ta tihti oma nime Jean-Baptiste'ina. Tema perenimi Reinhardt pärineb Reinimaa nimest. Reinhardtide vaarisad pärinevad arvatavasti Põhja-Indiast, kust Indo-Muslimi sõdadega sattusid osad sõdalased lõpuks Euroopasse tänapäeva Rumeenia aladele. Reinhardtid ei ole oma sugupuud kirjalikult talletanud, vaid suuliselt. Esimesed teated nende klannidest pärinevad 18. sajandist Reini jõe oru kandist. Juttude järgi põgenesid vanavanemad Franco-Preisi sõja eest Bavaria piirkonnast Strassburgi 1870. aastatel[1].
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Elu la Zone's[muuda | muuda lähteteksti]
1912. aasta märtsis sündis Pariisis Djangole ka vend Joseph "Nin-Nin" (tähendab "armastusevõitu"). Josephile järgnes õde Sara (nimetatud romade pühaku järgi). Nüüdseks oli Jean-Eugene'i ja Negrose peres viis last - kaks last Jean-Eugene'i eelmisest abielust. 1915. jättis Jean-Eugene Negrose kolme noorema lapsega maha ning rändas edasi üksinda. Isa lahkumine jättis Django lööduna. Esimene maailmasõda sundis pere karavani Pariisi servale maha jätma ning lõuna poole põgenema. Läbides Midi maakonna jõudsid nad lõpuks Itaalia sadamalinna Livorno. Sealt liikusid nad laevaga Korsikale ning lõpuks Alžiiri, kus nad kohtasid ka Jean-Eugene'i. Kui sõda 1920. aastal lõppes oli Pariis muutunud - sõja hävingutest ülesehitamisega sai linn uue metroo, elektri- ja veesüsteemi. Uuenduskuur tõi pere tagasi Pariisi. Negros hoidis oma peret üleval korvide punumisega ning ehete valmistamisega, mida ta tegi I Maailmasõjast jäänud mürskude hülssidest - neid kogus talle Django[5].
Mustlased elasid enamasti suurtes äärelinna uulitsates mida nimetati la Zone'ks. Siinsed elanikud ehitasid oma kodud kättejuhtuvast ning linlased vältisid seda piirkonda. Oma karavanid parkisid la Zone'i ka mustlased - siin veetis Django enamuse oma lapsepõlvest. Kooli Django vältis - ta eelistas veeta aega teiste poistega, ajada kohvikus juttu, kala püüda või käia kinos. Kino direktor lubas neid tasuta filmile, kui nad linna peale plakateid üles panid ning juhutöid teha aitasid. Vennad käisid ka üksteisega raha eest poksimas. Djangole meeldis ka tihti hasartmänge mängida, ta kasutas ära iga võimalust panustada millegi peale[1].
Django ja muusika[muuda | muuda lähteteksti]
Noor Django puutus muusikaga väga palju kokku. Algusest peale saatis teda isa musikaalsus. Pariisi tänavatel tegutses rohkelt tänavamuusikuid ning mustlaslaagris kulus suur osa vabast ajast musitseerimisele. Romadel on muusika oraalne traditsioon - nad on enamjaolt kirjaoskamatud ning seega ka noodioskamatud. Harjutamine käis traditsioonide kohaselt nn call-and-response viisil - õpetaja mängis õpilasele meloodiat ja harmooniat ning viimane pidi selle omandama jälgimise ja kuulamise teel.[1] Esimene instrument, mida Django mängima hakkas oli viiul ning seda õppis ta isalt ja teistelt sugulastelt, peamiselt oma onult Guiligoult. 7 - 12 aastaselt mängis ta isa ansamblis. 10- aastaselt avastas Django bandžo, seda õpetas talle nõbu Gabriel. Djangol märgati olevat väga hea mälu meloodiate ja harmooniate sälitamisele. Bandžo mängimisel kasutas ta leidlikult plektronina suvalisi ettejuhtuvaid esemeid nagu lusikad, sõrmkübarad, loomaluu tükid jne. Kui ema nägi oma poja tõsist suhtumist muusikasse otsustas ta talle kitarri kinkida. [1]
Django repertuaar algusaastatel koosnes isa õpetatud melooditest, lastelaulud (nt "Au Clair de la Lune") ja soldatilaulud. Oma koht repertuaaris oli ka vulgaarsetel lugudel, peamiselt seltskonna lõbustamiseks. Ta veetis palju aega tänavamuusikuna ning oli tihti vaatenumbriks oma oskuse ja laia repertuaari poolest. Mõne aja pärast hakkas ta oma isa ansamblis bandžot mängima - esineti suuresti tantsusaalides, mis olid sellel ajal populaarsed. [1]
Pariisis tegutses kitarrivirtuoos Poulette Castro, kes, olles rännanud palju ringi Euroopas, oli omandanud laialdase repertuaari valsse ja traditsioonilisi lugusi. Suure tõenäosusega oli just Castro see, kes suunas Django tehnikat selliseks, mis ta kuulsaks tegi. Castro juhendas Djangot mängima flamenko stiilis, kus kätt kitarri kerele ei toetata. Kui aga flamenkos kasutatakse keelte löömiseks sõrme otsi või küüsi, siis Poulette soovitas Djangol kasutada plektronit - see lisas ta mängustiilile oluliselt valjusust, mis oli sellel ajal oluline, sest võimendeid polnud praktiliselt olemas. Djangolt õppis omakorda tema vend Joseph ning nende koostöö kestis aastakümneid. Joseph oli enamustel aegadel Django rütmimängija. Nad käisid koos esinemas tänavatel, turgudel, kohvikutes ja baarides.[1]
1922-1928[muuda | muuda lähteteksti]
Avalikkuse ees oma vennaga esinedes jäi Django silma nii mõnelegi muusikule, üheks nendest oli itaalia mustlane Vetese Guerino, kes kuulis 12- aastast Djangot kohvikus nimega A la Route de Dijon esitamas Johann Straussi "Sinine Doonau". Seepeale pakkus ta Djangole rütmikeelpillimängija kohta, tasuks kümme franki õhtu kohta. Django ja Guerino mängisid peamiselt Pariisi tantsusaalides (bals), levinumaks stiiliks oli musette. Bal-musette-i iseloomustavaks elemendiks on akordion ning segu valsist ja polkast. I Maailmasõja saabumisel tõid ameerika sõjaväeorkestri liikmed Euroopasse ka jazz-i, mis hakkas plahvatuslikult levima ning segunema ka kohaliku muusikaga. Algul tõi jazz muutusi peamiselt instrumentaalsesse koosseisu.[1]
Tantsusaalides paigutati ansamblite jaoks tihti rõdud - see võimaldas rohkem pinda tantsijatele ning lisaks aitas see võimendada vähemkõlavaid instrumente. Võis juhtuda, et inimeste rohke suitsetamise tõttu, ei olnud võimalik rõdult näha isegi paari meetri kaugusele. Muusikutel pidi olema suur oskus rahvamassi lugeda ning vastavaid lugusid oma repertuaarist mängida - kui inimesed hakkasid kurnavast tantsust põrandalt ära minema tuli valida aeglasemaid lugusi, kui aga puhkes kaklus, tuli mängida tempokaid lugusi. Taoline pidev leidlikkust nõudev mängustiil ning sadadest lugudest koosneva repertuaari tundmine tegi Djangost äärmiselt paindliku muusiku - ta oskas hästi improviseerida ja lugusid olukorrale vastavasse suunda vedada. Näiteks suutis ta tihti aegunud loo uuesti ellu äratada lisades sinna juurde enda loodud ornamente ja selle enda tahtele allutada. Paljud muusikud suhtusid musette'i aga puristlikult - interpretatsioonile ruumi ei olnud. Sellegipoolest ei näinud Django põhjust suhtuda muusikasse konformistlikult. Django virtuoossuse ja julguse tõttu sai ta aga peaaegu alati aplausi kiituseks. 1920.ndatel saatis Django mitmeid erinevaid akkordioniste - Maurice Alexander, Fredo Gardoni, Jean Vaissade, Marceau Verschuren.[1]
Django palkamisega riskisid bändiliidrid alati riskiga, et nad ei saanud Djangot - ta kadus tihti hasartmängupõrgutesse, piljardiklubidesse ja kui tal ei olnud tahtmist mängida, võis ta enda asemele hoopiski kellegi teise saata. Tihti tuli see roll täita tema vennal Josephil või tema nõbul Eugene "Ninine" Vees-il. Djangol oli igav mängida alati peaaegu identset repertuaari. Lisaks oli akkordionimängijatel tavaks nõuda loo originaalesitust, mis Django vabastiilis lähenemisele ei sobinud. Selle taga võib peituda asjaolu, et akordionimängijad, kes olid selle aja superstaarid Pariisis, rambivalguse keskpunktid, ei soovinud, et Django oma mänguga neid varjutaks, tunnistas Vaissade.[1]
20. juunil 1928 salvestas Django oma esimesed lood Vaissade'i saatjana. Django bandžole ja Vaissade'i akordionile oli lisaks ka üks muusik jazzflüte-ga, mis pidanuks asendama jazz-trompetit. Salvestati šansoone, valsse, aariaid tuntud operettidest - lood, mis saadavad tantsusammu. Näiteks "Griserie", "La Caravane", "Aubade Charmeuse" [6]. Nendel salvestistel on aru saada Django rahulolematust oma kohaga ansamblis - mida kaugemale lood liikusid, seda jõulisemalt hakkas ta oma mänguga lugu juhtima otsekui esitaks ta Vaissade'ile väljakutse duellile loo üle. Ta kontrollis rütmi ning sundis Vaissade'i vastavalt ka oma mängimist muutma, ta lisas akordioni meloodiale bandžoga järelmeloodiaid ning trio võttis omaks justkui svingi. Helitehnikutel oli tihti probleeme Django tugeva mängu tasakaalustamisega, see aga talle meeldis, kuna sai selle tõttu rohkem tähelepanu. Kuna Django oli kirjaoskamatu[7] siis ta ei osanud oma nime kirjutada, seetõttu esineb ta nimi paljude eri vormidena - Ideali salvestistel on ta märgitud "Jiango Renard"'ina kuna töötajad pidid ta nime kuulmise järgi kirja panema. Järgmisel korral esines ta Jeangot all. Kuigi vahemikul 1922-28 komposeeris Django vähemalt neli valssi, ei jõudnud need kunagi salvestusele. Need olid suuresti kuulsate bandžomängijate Matteo Garcia ja Gusti Malha stiili sammudes.[5][1]
Tutvus jazz'ga[muuda | muuda lähteteksti]
„Samal ajal, kui Django tegi endale nime tantsusaalides, avastas ta ka Pariisi teist külge. Pigalle platsil Le Rat Mort'i kõrval oli restoran l'Abbaye de Theleme. Siin, kusagil 1926. aastal, kohtas Django enda jaoks uut helide maailma. Läbi ööklubi(sic) akende kuulis ta muusikat: kuum, eksootiline, veider. See muusika oli nii hämmastav, nii võõras nagu maailm oleks hakanud teistpidi pöörlema. Klarnetid üürgasid. Saksofonid pasundasid. Tromboonid ulgusid . Trompetid karjusid. Ja seda kõike kandis edasi metsik trummimäng. See helivärk oli Django jaoks nii ebamaine, ta ei osanud midagi sellist ette kujutada. Igal pärastlõunal tegi ta palverännaku oma pere karavanist restoranini; vahetevahel saatis teda bandžomängija Roger Chaput või lonkisid kaasa tantsusaali muusikud. Djangost sai püsiklient aknal, pingsalt kuulamas. Ta istus Pigalle platsi kõnniteel, leivakoorik eineks, kuulates terve öö kuni restorani uksed suleti. Nad kutsusid seda jazz 'iks - veider välismaine sõna, mis tõlgiti varsti igasse keelde üle terve maailma.“
– Michael Dregni, "Django: The Life and Music of a Gypsy Legend "
USA-st oli tulnud tuurile Billy Arnold'i Novelty Jazz Band. Paljudele pariislastele oli jazz "saatana muusika" - nii tantsuhalli lihtrahvale kui noodioskajatele (muusikateoorias kompententsed). Seda peeti muusikaliseks anarhiaks ning arhailiseks rütmikaks. Ükski bals jazz-i oma ukselt üle ei lasnud. Kuid Djangole mõjus jazz sireeni kutsena. 1928. aasta oktoobris otsis Django Reinhardt’i üles kuulus inglise jazzorkestri juht Jack Hylton, kes pakkus noorele muusikule kohta oma orkestris, mille muusik koheselt vastu võttis.[5]
1927. aastal abiellus Django kohaliku tüdruku Florine "Bella" Mayeriga. Neil sündis 1929. aastal poeg Henri "Lousson" Reinhardt, kellest sai samuti muusik oma isa jälgedes. Django ja Bella teed läksid varsti pärast seda lahku[5] ning Henri jäi ema juurde, kuid hiljem salvestasid isa ja poeg ühiselt ka lugusid.[8]
1928 – 1934[muuda | muuda lähteteksti]
Põleng[muuda | muuda lähteteksti]
26. oktoober 1928 varahommikul leidis aset sündmus, mis vormis Djangost muusiku nagu teda tänapäeval tuntakse. Saabudes karavani pärast esinemist La Java’s ajas ärgates tema naine Bella ümber küünla, mis süütas paberist lilled, mida ta müügiks valmistas. Mõne minutiga oli karavan leekides. Mõlemad pääsesid eluga, kuid Django sai raskeid põletusi üle terve keha. Ta viidi Lariboisiere haiglasse, mis oli vaestele mõeldud ning rahvaseas tuntud kui Kannatuste Versailles. Tema vasak käsi oli osaliselt söestunud ning keha parem pool oli põlvest rinnuni põletushaavades. Arstid tegid ettepaneku tema jalg amputeerida, et vältida gangreeni – sellest Django keeldus. Arstide poolt ära hirmutatud Django viidi peatselt haiglast ära. Edaspidi proovis tema haavu rahvameditsiiniga ravida ta ema, kuid paari nädalaga sai selgeks, et Django ei parane. Django viidi tagasi haiglasse, kuid seekort Saint-Louis’isse ning seal algas tema aeglane paranemine.[1][5][7]
Põlemishaavade tõttu oli Django käsi deformeerunud – leegid olid hävitanud lihased, kõõlused ja närvid, sellest oli tingitud ka osaline halvatus. Arstide sõnul ei taastuvat käe kasutusvõime enam kunagi. Django sugulased suutsid koguda piisavalt raha, et võimaldada Djangole vajaminev operatsioon. Django käele tehti operatsioon 23. jaanuaril 1929 – tema 19. sünnipäeval. Tema vend Joseph käis talle tihti kitarri mängimas, mis aitas ta meeleolu parandada. Djangot otsis teenistusse ka sõjavägi. Kutsetele vastust saamata otsiti ta üles ametniku poolt, kes pärast seda, kui oli näinud teda voodis sidemetes, eemaldas Django nime jäädavalt teenistuskohustulike seast.[1]
Teiste mängimine valmistas talle suurt hingelist valu, sest ta kartis, et ei ole seda enam kunagi võimeline tegema. Tema vasak käsi oli tal konksus – väike ja nimeta sõrm olid halvatud, nimetissõrm ja keskmine sõrm aga kangestunud.[1] Aja möödudes suutis Django taastada oma mänguvõimet. Ta said mängimiseks kasutada vaid pöialt ja kahte tervet näppu. Tema sandistus aga sundis teda meloodiaid ja tehnikat ümber kohandama – kui varasemalt oli tal tavaks helistikke ja arpeežiosid mängida kaela suhtes risti, siis nüüd pidi ta neid mängima piki kaela. Ka harmooniad ja akordid vormistas ta minimaalseks – enamuse neist moodustasid altereeritud triaadid.[7]
SELGITAV TEKST[muuda | muuda lähteteksti]
See artikkel kirjutatakse lõpuni. Aines eesti keele väljendusõpe raames sai aine läbiviijaga kokkulepitud, et hinnatakse töö hetkel olemasolevat osa. Artiklile lisandub kindlasti rohkem pilte, kuna enamus Django elu jäädvustatud osa pärineb 30. aastatest.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 Dregni, Michael (2004). Django: The Life and Music of a Gypsy Legend. Oxford University Press. ISBN 0-19-516752-X.
- ↑ Jean-Baptiste BARONIAN (8. oktoober 2015). Dictionnaire amoureux de la Belgique. Books.google.be. Lk 376. Vaadatud 30. mail 2017.
- ↑ "Jean Reinhardt'i ametlik sünnitunnistus". Django Station.
- ↑ 4,0 4,1 "Django Reinhardt and the Illustrated History of Gypsy Jazz". All About Jazz.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Fogg, Rod. Django Reinhardt: Know the Man, Play the Music, Hal Leonard Corp. (2005)
- ↑ "Django Reinhardt'i 1928 salvestised". YouTube.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Delaunay, Charles (1961). Django Reinhardt. Da Capo Press. ISBN 0-306-80171-X.
- ↑ "Lousson Reinhardt". Gypsy Jazz Encyclopedia.
