Kasutaja:ErlisSprenger/liivakast

Lupiinivalk ja ajalugu

Lupiinioad

Lupiinivalk on taimne proteiin, mida toodetakse purustatud lupiini seemnetest (ubadest). Lupiin kultiveeriti 2000 aastat eKr Vana-Kreekas ja Egiptuses, kus seda kasvatati loomadele ja inimestele toiduks. Esmaste lupiinioa sortide maitse oli alkaoidide suure sisalduse tõttu kibe ning oa maitse parandamiseks oli tarvis neid esmalt leotada soolavees. Tänaseks päevaks on aretatud lupiinioa sordid, mis maitsevad magusamalt ning mis ei vaja enam soolavees leotamist. Euroopas on enim levinud sinine lupiin, kollane lupiin, valge lupiin ja hulgaleheline lupiin. Hulgalehelist lupiini esineb sagedasti ka Eestis. Peamiselt kasutatakse tänapäeval lupeiinivalku toidulisandina loomadele, aga seda kasutavad ka taimetoitlased alternatiivina loomset päritolu valguallikatele.

Lupiin
Valge lupiin (Lupinus albus)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Soontaimed angiosperms
Klass	Rosiidid Rosids
Selts	Oalaadsed Fabales
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae
Perekond	Lupiin
Liik	L. albus

Lupiini sordid

Lupiine sorte on maailmas üle 200. Üks populaarsemad sorte on Lupinus luteus ehk kollane lupiin, mis on maitselt magus. Kollase lupiini seemned on valget või helekollast värvi ning söödavad. Ahtaleheline lupiin ehk sinine lupiin on mürgine taim mille õied on sinised või lillad. Lupinus polyphyllus on püsiv lupiin, mis võib olla nii siniste, valgete kui ka punaste õitega taim. Püsiv lupiin on kergelt mürgine aga leidub ka sorte mis pole mürgised. Lupinus mutabilis on muutuv lupiin, mille õied on helerohelist värvi ning õitsemise ajal on taim tumelilla värvusega. Peamiselt kasutatakse muutuvat lupiini põllumajanduses väetisena.

Tootmine

Lupiinivalgu tootmisprotsess algab tavaliselt kuivatud ubadest, mis on sorteeritud vastavalt nõuetekohasele kaalule ning poolitatud, et eemaldada ubade ümbert kestad. Peale sorteerimist jahvatatakse oad peeneteks osadeks (jahuks), kus osakeste suurus on väiksem kui 60 μm. Kuna antud jahus on suur rasvasisaldus, siis peab saadud segu sõeladega tornsüsteemis fraktsioneerima. Selle protsessi käigus saadakse lupiinvalgu isolaat. Saadud lupiinvalgu isolaadis on valgusisaldus ligikaudu 55-60%.

Toiteväärtus

Kuna lupiinioad sisaldavad vähe tärklist, siis on ubade süsivesikute ning kalorite sisaldus madal (100 grammis on 119 kcal). Selle omaduse tõttu sobivad lupiinioad eelkõige inimestele, kes soovivad hoida päevase kalorikoguse madalana. Võrdlusena saab tuua, et 100g sojaubades on peaaegu neli korda rohkem kaloreid (416 kcal), kui lupiiniubades. Samuti on lupiinioad väga head proteiini- (100g/15,6), vitamiini- ja mineraalallikad. Oad sisaldavad palju mangaani, vaske ja folaati ning vitamiine B, C ja. Seoses vähese süsivesikute sisalduse ning kõrge proteiini sisalduse tõttu on lupiiniubadel madal glükeemiline indeks (mida väiksem on glükeemiline indeks, seda madalam on veresuhkru tase veres).

Lupiinioa toitumisteave 100 grammis

Nimetus	Kogus
Energia	119 kcal
Valk	15,60 g
Süsivesikud	9,88 g
Kiudained	2,80 g
Kaltsium	16,8
Raud	1,2 mg
Magneesium	54 mg
Kaalium	245 mg
Naatrium	4 g
Tsink	1,38 mg
Vask	0,231 mg
Mangaan	0,676 mg
Seleen	2,6 µg
A-Vitamiin	7 IU
B-Vitamiin	0,009 mg
C-Vitamiin	1,1 mg

Lupiini negatiivsed küljed

Lupiiniubadel on ka negatiivseid külgi. Mõningaid kibedaid oasorte peab enne söömist loputama, et vähendada alkaloide. Tarbides alkaloidseid ube, võivad kõrvalmõjudeks olla mitmesugused neuroloogilised ja/või kardiovaskulaarsed probleemid ning seedehäired. . Samuti võivad oad põhjustada allergilisi reaktsoone. Tavaliselt tekib see inimestel, kes on allergilised maapähklite ja sojaubade vastu. Küll aga on täheldatud nähtust, kus lupiiniubade vastu esineb allergilisi rektsioone vähesemal määral kui sojaubade ja maapähklite vastu.