Kasutaja:Erehel/bioom

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Planeet Maa
Bioomid
Maismaabioomid
Tundra ja metsatundra
Taiga/parasvöötme okasmetsad
Mäerohtlad ja põõsastikud
Parasvöötme okasmetsad
Troopilised ja lähistroopilised okasmetsad
Parasvöötme laialehised ja segametsad
Vahemerelised metsad ja põõsastikud
Troopilised ja lähistroopilised niisked laialehised metsad
Troopilised ja lähistroopilised kuivad laialehised metsad
Parasvöötme rohtlad, savannid ja põõsastikud
Troopilised ja lähistroopilised rohtlad, savannid ja põõsastikud
Kõrbed ja kuivad põõsastikud
Üleujutatud rohtlad ja savannid
Ripaal
Märgala
Veebioomid
Tiik
Litoraal/eulitoraal
Mangroovid
Vetikate mets
Korallirahu
Neriitiline vöönd
Mandrilava
Pelagiaal
Bentaal
Hüdrotermid
Valged suitsutajad
Paakjää

Bioom ehk makroökosüsteem on klimaatiliselt ja geograafiliselt defineeritud kui sarnaste tingimustega (näiteks taime-, looma ja pinnaseorganismide kooslused) piiritletav ala[1]. Kindlatel suuremõõtmelistel maa-aladel on sarnased biootilised ja abiootilised omadused, mis loovad sellele piirkonnale omase ökosüsteemi. Bioome defineerivad faktorid nagu taimestruktuurid (puud, põõsad, rohttaimed jne), lehetüübid (nagu näiteks laia-ja kitsalehised), taimkattetihedus (mets, metsamaastikud, [[Savann|savannid]) ja kliima.Erinevalt ökotsoonidest, ei ole bioomid defineeritud geneetilistest, taksonoomilistest või ajaloolistest sarnasustest. Bioome defineeritakse tihtipeale põhinedes kindlatele ökoloogilise järjestuse mustritele ja klimaatilisele vegetatsioonile (tasakaalulähedane ökosüsteemi olek). Ökosüsteemis on palju biotoope ning bioom on suuremõõtmeline elupaiga tüüp, kuigi seal on suur sisemine ebaühtlus. Heaks näiteks sellistest keskkondadest on pinnase all olevad tiigid, ojad ja jõed.

Maapealsetes bioomides kipub elurikkus positiivselt korreleeruma kogutoodangu, niiskuse ja temperatuuriga.[2]

Ökoregioone grupeeritakse nii bioomideks kui ökotsoonideks.

Fundamentaalses bioomiklassifikatsioonid on:

  1. Maapealsed bioomid
  2. Veebioomid (sinna hulka kuuluvad nii magevee kui soolase vee bioomid)

Bioome nimetatakse tihti kohalike nimede järgi. Näiteks vahemerelist rohtlat teatakse nii stepina Kesk-Aasias, preeriana Põhja-Ameerikas kui ka pampana Lõuna-Ameerikas. Troopilisi rohumaid teatakse savannidena Austraalias, samas kui öõuna Aafrikas teatakse selle nimetuse all teatud sorti rohtlat. Mõnikord võib olla terve bioom kaitseall, eritigi riikliku mimekesisuse tegevuskava järgi. Kliima on peamine tegur, mis määrab maapealsete bioomide leviku. Oluliste klimaatiliste faktorite hulgas on:

  • Laiuskraad: arktiline, lähisarktiline, parasvöötmeline, subtroopiline, troopiline
  • Niiskus: niiske, poolniiske, poolkuiv ja kuiv
    • aastaaegade vaheldumine: Sademete hulk võib olla jaotunud ühtlaselt üle kogu aasta või võib olla märgatavalt erinev aastaaegade lõikes.
    • kuiv suvi, märg talv: Valdav enamus piirkondi Maal saavad suurema osa oma sademetest suvekuudel; vahemere kliimavööndid saavad sademed talvekuudel.
  • Kõrgus merepinnast: Merepinnast kõrgemale tõusmine toob kaasa sarnaseid elupaigatüüpide muutusi kui laiuskraadil ülespoole liikumine.

Kõige levinumad süsteemid bioomide liigitamisel vastavad laiuskraadile (või temperatuurivööndile) ning niiskusele. Bioloogiline mitmekesisus üldjoontes kasvab poolustelt ekvaatori poole liikudes ning niiskuse kasvu tõusuga.

Bioomide klassifikatsiooniskeemid[muuda | muuda lähteteksti]

Selles skeemis on kliimad klassifitseeritud põhinedes temperatuuri ja vihma bioloogilisele mõjule taimekasvu suhtes, pidades meeles oletust, et need kaks abiootilist faktorit on antud ala suurimad vegetatsiooni mõjutavad faktorid. Holdridge kasutab nelja aksist, defineerimaks 30 nö „niiskuse provintsi“ , mis on selgelt nähtavad Holdridge’i diagrammil. Kuigi tema skeem suurelt ignoreerib pinnast ja päikesekiirgust, Holdridge siiski tunnustas, et need olid tähtsad faktorid bioomide määramisel.

Holdridge’i süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Bioomid on klassifikatsioonisüsteemid, mis on defineeritud klimaatiliste parameetrite kaudu. Eriti 1970ndatel ja 1980ndatel oli tunda suuremat survet mõistmaks klimaatiliste parameetrite ja ökosüsteemi energeetika omaduste suhet, kuna sellised avastused võimaldaksid ennustada energia salvestamise ja vahetamise kiirusi ökosüsteemi komponentide vahel. Selline uurimus viidi läbi Simsi jt. poolt Põhja-Ameerika rohumaadel. See uurimus leidis positiivse logistilise korrelatsiooni evapotransportatsiooni (mm/a) ja maapealse primaarproduktsiooni (g/m2/a) vahel. Üldisemad uuringu tulemused näitasid et, sademed ja veekasutus viivad maapealse primaarproduktsioonini, päiksekiirgus ja temperatuur viivad maa-aluse primaarproduktsioonini ning temperatuur ja vesi viivad jaheda ja sooja hooajalise kasvuharjumuseni.[3] Need leiud aitavad selgitada Holdridge-i bioklassifikatsiooni skeemi kategooriaid, mida hiljem lihtsustati Whitakeri omas. Klassifikatsiooni skeemide arv ja määrajate verieeruvus aga on tugevaks indikaatoriks, et bioomid ei mahu täiuslikult loodud skeemidesse.

Whittakeri bioomitüübi klassifikatsiooni skeem[muuda | muuda lähteteksti]

Whittaker väärtustas bioomi tüüpe kui elus looduse suure mitmekesisuse esindajaid nind nägi vajadust nende lihtsaks klassifitseerimiseks. Ta baseerus oma klassifikatsioonisüsteemi kahele abiootilisele faktorile:sademed ja temperatuur. Ta skeemi võib võtta kui Holdridge-i oma lihtsustus, lihtsamini ligipääsetav kuid sellel puudub Holdridge-i suurem täpsus. Whittaker baseerus oma globaalsete bioomide esinduse nii eelmistel teoreetilistel assertatsioonidel ning pidevalt suureneval empiirilistel näidistel globaalsetest ekosüsteemidest. Ta oli unikaalses positsioonis, et teha sellist holistilist assertatsiooni, kuna ta oli eelnevalt koostanud bioomide klassifikatsioonide arvustuse.[4]

Võtme mõisted Whittaker-i skeemist arusaamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

  • Füsiognoomia: Ilmsed omadused, välised tunnused või ökoloogiliste kogukondade või liikide olemasolu
  • Bioom: maapelasete ökosüsteemide grupeering antud kontinendil, millel on sarrnane teimestiku struktuut, füsiognoomia, keskkonna tunnused ja nende looma kogukondade iseloomuomadused.
  • Formatsioon: suurem taimede kogukond antud kontinendil
  • Bioomi tüüp: lähenevate kattuvate bioomide või erinevate kontinentide formatsioonide grupeering, mis on defineeritud füsiognoomia poolt.
  • Formatsiooni tüüp: lähenevate formatsioonide grupeering.

Whittakeri bioomi ja formatsiooni vaheline eristus võib olla lihtsustatud: formatsiooni kasutatakse ainutlt taime kogukondadega ning bioomi kasutatakse nii taimede kui loomadega. Whittakeri bioomi ja formatsiooni tüübid on lihtsalt laiem meetod sarnaste kogukondade kategoriseerimiseks.[5]

Whittakeri parameetrid bioomitüüpide klassifitseerimiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Whittaker, näinud vajadust lihtsamaks mooduseks kogukonna struktuuri ja keskkonna suhte väljendamiseks, kasutas mida ta nimetas piirialade mustrite “gradiedi analüüs”, et siduda kogukondi kliimaga ülemaailmsel skaalal. Whittaker luges neli põhist piiriala maises/maapealses ilmas.[5]

  1. Hoovuste vahelised tasemed: Märguse gradient alas mis on avatud muutuvale veele ja kuivale, millel on erinevat intensiivsused wastavalt asukohale tõusust mõõnani
  2. Klimaatiline niiskuse gradient
  3. Temperatuuri gradient kõrguse järgi
  4. Temperatuuri gradient laiuskraadi järgi

Nende gradientide kõrvalt, Whittaker märkas mitut trendi mis võimaldasid tal kvaliteetselt rajada bioomi tüübid.

  • Gradient liigub soodustavalt ekstreemseks, koos vastavate muutustega produktiivsuses
  • Physiognomic keerukuse muutused varieeruvad üheskoos keskkonna soodmusega (vähenev kogukonna struktuur ja vähenemine kihtide erinevuses kui keskkond muutub vähem soodsaks).
  • Trendid struktuuri mitmekesisuses järgivad liikide mitmekesisuse trende; alfa ja beeta liigite mitmekesisused/erinevused vähenevad soodstest ekstreemsetesse keskkondadesse.
  • Iga kasvu vorm (näiteks rohud, põõsad, jne) omab iseloomulikku kohta millel on maksimaalne tähtsus mööda piirialasid.
  • Samad kasvu vormid võivad olla dominantsed sarnastes keskkondades eri maailma osades.

Whittaker liitis kokku gradientide (3) ja (4) effektid, et saada üleüldine temperatuuri gradient, ning komvineeris selle koos gradiendiga (2), niiskuse gradiendiga, et, väljendada eelnevaid järeldusi Whittakeri klassifikatsiooni süsteemis. Skeem joonestab keskmise iga-aastase sademete koguse (x telg) ning keskmise iga-aastase temperatuuri (y-telg), et klassifitseerida bioomi tüüpe.

Walteri süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Heinrich Walteri klassifikatsiooni süsteem, väljatöödatud Heinrich Walteri, Saksa ökoloogi, poolt, erineb nii Whittakeri kui Holdridge-i skeemist, kuna see võtab arvesse temperatuuri ja sademete hooajalisust. See süsteem, ka baseeruv sademetel ja temperatuuridel, eristab 9 suuremat bioomi, koos tähtsamate klimaatiliste omaduste ja taimestiku tüüpidega on kokku võetud järgnevas tabelis. Iga bioomi piirid korreleeruvad niiskuse ja külma stressi tingimustega mis on tugevad määrajad taimestikule ning seetõttu taimestikule mis defineerin regiooni. Ekstreemsed konditsioonid, näiteks soo üleujutus, võib luua erinevaid tüüpi kogukondi samas bioomis.

  • I: Ekvatoriaalne
    • Alati niiske, vähene temperatuuri hooajalisus
    • Igihaljas troopiline vihmamets
  • II: Troopiline
    • Suve vihma aastaaeg ja jahedam „talve“ kuiv aastaaeg
    • Hooajaline mets, põõsastik, või savann
  • III: Pooltroopiline
    • Kõrgelt hooajaline, põuane kliima
    • Kõrbe taimestik koos arvestatava palja pinnase kogusega
  • IV: Vahemereline
    • Talvine vihmane hooaeg ja suvine põud
    • Põua kindel, külmatundlikud põõsastikud ning metsa alad
  • V: Soe parasvööde
    • Aegajalt pakane, tihti koos suvise vihma maksimumiga
    • Parasvöötme igihaljas mets, kuigivõrd pakase tundlik
  • VI: Nemoraalne
    • Mõõdukas kliima koos talvise jäätumisega
    • Pakase vastupidav, heitleheline parasvöötme mets
  • VII: Kontinentaalne
    • Põuane, soojade või kuumade suvedega ning külmade talvedega
    • Rohustikud ja parasvöötme kõrbed
  • VIII: Boreaalne
    • Külm, jahedate suvede ja pikkade talvedega
    • Igihaljas, pakase kindel okasmets (taiga)
  • IX: Polaarne
    • Väga lühikesed, jahedad suved ja pikad väga külmad talved
    • Madal, igihaljas taimestik, ilma puudeta, kasvab igikeltsa kohal

Antropogeensed bioomid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimesed on põhjapanevalt muutnud globaalseid liikide mitmekesisuse ja ökosüsteemiprotsesside mustreid. Selle tulemusena on maismaal harva näha ökosüsteemide poolt prognoositud taimekooslusi. Inimtekkelised kooslused on alternatiiv, mis on tekkinud ökosüsteemide otsese inimmõjutusega, näiteks põllumajanduse, asulate, linnastumise, metsanduse ning muu maakasutusega. Inimtekkelised kooslused pakuvad uut viisi ökoloogia ja liigikaitse arenguks läbi arusaamise, et ökosüsteemide ja inimeste mõju üksteisele on pöördumatu üleilmsel tasemel ning viib meid lähemale mõistmisele, kuidas on kõige parem toime tulla ning elada biosfääris ning inimtekkelises biosfääris, kus me elame. Peamised bioomid Maal on magevesi, meri, okaspuuvöönd, lehtpuuvöönd, jää, mäed, lähisarktika, rohtlad, tundra ja vihmametsad.

Suurimad antropogeensed bioomid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tihedad asustused
  • Külad
  • Põllumaad
  • Karjamaad
  • Metsamaad

Teised bioomid[muuda | muuda lähteteksti]

Endoliitne bioom, koosnedes tervenisti mikroskoopilisest elust kivipoorides- ja pragudes, asub kilomeetreid allpool maapinda ning on alles hiljuti avastatud. See ei allu enamikule klassifikatsiooniskeemidele.

Bioomide kaart[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. The World's Biomes, Retrieved August 19, 2008, from University of California Museum of Paleontology
  2. Mall:Cite encyclopedia
  3. Pomeroy, Lawrence R. and James J. Alberts, editors. Concepts of Ecosystem Ecology. New York: Springer-Verlag, 1988.
  4. Whittaker, Robert H., Botanical Review, Classification of Natural Communities, Vol. 28, No. 1 (Jan–Mar 1962), pp. 1–239.
  5. 5,0 5,1 Whittaker, Robert H. Communities and Ecosystems. New York: MacMillan Publishing Company, Inc., 1975.

Välised lingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Biomes of the world (Missouri Botanic Garden)
  • Global Currents and Terrestrial Biomes Map
  • WorldBiomes.com is a site covering the 5 principal world biome types: aquatic, desert, forest, grasslands, and tundra.
  • UWSP's online textbook The Physical Environment: – Earth Biomes
  • Panda.org's Habitats – describes the 14 major terrestrial habitats, 7 major freshwater habitats, and 5 major marine habitats.
  • Panda.org's Habitats Simplified – provides simplified explanations for 10 major terrestrial and aquatic habitat types.
  • UCMP Berkeley's The World's Biomes – provides lists of characteristics for some biomes and measurements of climate statistics.
  • Gale/Cengage has an excellent Biome Overview of terrestrial, aquatic, and man-made biomes with a particular focus on trees native to each, and has detailed descriptions of desert, rain forest, and wetland biomes.
  • NASA's Earth Observatory Mission: Biomes gives an exemplar of each biome that is described in great detail and provides scientific measurements of the climate statistics that define each biome.