Kasutaja:Elinalaanetu/Cesar Vallejo

César Vallejo
Sünniaeg	Santiago de Chuco, Peruu
Surmaaeg	Pariis
Rahvus	Peruulane

César Abraham Vallejo Mendoza (16. märts 1892-15. aprill 1938) oli Peruu näitekirjanik, ajakirjanik ja luuletaja. Vallejo’t peetakse 20. sajandi üheks suureks poeetiliseks uuendajaks, kuigi ta avaldas ainult kolm luuleraamatut.

Elulugu

César Vallejo sündis Santiago de Chucos, Peruu Andide kaugemas külas. Vallejo oli perekonnas 11. laps. Tema vanaisad olid Hispaania katoliku preestrid ning vanaemad Chimu indiaanlased, vanemad aga olid põlisrahvaste peruulased. Õppeteekond möödus tal Trujillos(1913-1917) Peruus Universidad de la Libertadis kirjandust ja õigusteadust õppides. Kirjutades väitekirja ’’El romanistico en la poesia castellana’’ ehk eesti keelde tõlkituna ’’Romantism kastiseli luules’’, mis on avaldatud 1954. aastal.

Rahaliste vahendite puudumise tõttu pidi ta lahkuma ülikoolist mitu korda, ja seetõttu töötama suhkrutööstuses, kus ta nägi esmajärjekorras põllumajanduses töötavate inimeste ekspluateerimist ning sai kogemust, mis võis mingil määral mõjutada tema esteetikat ja poliitikat. Hoolimata sellest karmist teekonnast, sai César Vallejo 1915. aastal Hispaania kirjanduses magistrikraadi.

1911. aastal kolis Vallejo Limasse, kus ta liitus kunsti-ja poliitilise avangardiga ning kohtus oluliste liikmetega intellektuaalsetest vasakpooltest. Seoses Limasse kolimisega, hakkas ta seal elama boheemlaste elustiilis. Limas jõudis ta ka õppida San Marcose riiklikus ülikoolis, tegeledes seal lugemise ja õpetamisega. Vaatamata 1918. aastal avaldatud väljaandele ’’Los heraldos negros’’(’’The Black Messengers’’) oli ta esimene luulekogu. See esimene luulekogu näitas, et Vallejo on endiselt modernismi ja parnassianismi stilistide mõju all. Vallejo raamatu põhilised teemad osutusid peamiselt õõvastavaks ja kurvaks, nagu näiteks tema turvalisuse kaotamine, kui ta ema ja vanem vend surid; loomulikud elu piirangud; inimeste võimetus saavutada oma potentsiaali sotsiaalse rõhumise ja ebaõigluse tõttu.

Los heraldos negros

Tegu on tänapäevase Modernismi müraga kirjutatud raamatuga. Võrreldes Dario kõige radikaalsema tööga, mis oli isegi sügav, karm ja ligipääsetav, muutis Vallejo oma salmi raskesti haaratavaks. Los heraldos negrosoile on iseloomulik pärast Esimest maailmasõda kirjuatatud luulele apokalüptiline lootusetus.

Los heraldos negrosist järgmine raamat „Trilce“(1922) oli veelgi julgem kui eelmine(Los heraldos negros). „Trilce“ on kaasaegses hispaania keeles, Ladina-Ameerika vanguardista romaan ’’Par excellence’’. Pealkiri juba kajastab metsikust leidlikusest poeetikas, nagu Vallejo sõnas, et ta loob mitte ainult luulet, vaid keelt ise. Trilces muudab tähenduse raskeks ja võimatuks see, et õigekiri ja süntaks on tahtmatult läbimõeldud.

Poliitika

César Vallejo poliitline teadvus ärkas pärast Mehhiko revolutsiooni lõppemist, ehk samal aastal, mil ta avaldas Los Heraldos negro(1918). Argentiinas Górdobas üliõpilaste mässud levisid kogu Ladina-Ameerika kui ka Peruusse. Ülikoolide valduses olid koloniaalsed ideed ja meetodid, mis oli suur pöördepunkt Hispaania endise impeeriumi poliitilises ajaloos. Kuigi Vallejol oli hoogne armukarjäär, ja tegi magistriõpinguid, osales ta rahutustes, sest Vallejo poliitiline olemus leidis julgust.

César Vallejo kannatused

César Vallejo õnnetuseks kaotas ta oma ametikoha õpetajana, sest ta keeldus abiellumast Henriette Maisse, kellega tal oli afäär. Henriette suri abordi ebaõnnestumise tagajärjel. Vallejo ema suri 1918. aastal. César Vallejo vanemad olid mõlemad seotud hispaania keele ja Quechua päritoluga, ning Vallejol tunnistati esmakordselt vaesust ja nälga, sealhulgas ka indiaanlaste piirkonnas tehtud ebaõiglust. 1920. aastal oli Vallejo sunnitud Santiago de Chucost tagasi pöörduma ja skandaali tegema. Vallejot süüdistati alusetult asjades, mida ta ei teinud ning sellega kaasnes ligi kolm kuud vangistust.

Vallejo parimaks tööks peetakse..

Parim töö oli postomumens, "Poemas humanos", mis oli tema lese poolt pealkirjastatud ja redigeeritud raamat. See kubiseb luuletustest, mis sisaldab 1920ndatest kuni Vallejo surmani luuletusi. Raamatus on räägitud kirjadest, mis on kirjutatud Hispaania kodusõja ajal ning seal seisnev luule langeb tihedalt kokku poeetilise proosaga. Alles peale proosa läbimist ta eelistas luulet. César Vallejo luuletused on seotud tavalise- kui ka tema enda eluga(tavalised asjad, olukorrad). Kuid luuletustes siiski kajastub kannatusi, kurjust ja kurbust, transtsendetaalseid sõnumeid ning vaesusest inimeste elus.

Vallejo surm

Kui César Vallejo suri(1938), andis tema lesk Georgette de Vallejo avaldamiseks "Poemas humanos"i. Kuigi César Vallejo võitis kriitilise tunnustuse enne oma surma, tuli Vallejo lugeda suurimaks luuletajaks, ka maailmakuulsaks kunstnikuks, mitte ainult Peruus, vaid kogu Hispaanias.

Vallejot mäletatakse kui inimest, kes tajub inimolukorras ja maailmakaosest tulenevat pettumust. Tema suurim saavutus luuletajana, oli katkestada voolav ja kerge sõnavool, mis on nii lohutus kui ma meie meeleheite märk. Vallejo ’’intensiivsuse standard ja autentsus’’ avas värava tulevastele luuletajatele, jättes neile ’’puhastatud, nüüd nurksema ja valgema, keele jaoks valmis tänava’’.(Alexander Coleman, New York Times). César Vallejo teadis, et inimest aitab kaasa iga automaatne źest ja sõna, tema enda vangistusele ja hukkamisele.Unikaalne diktsioon on kui Vallejo isikliku kriisi loomulik pikendamine. Ta pigem väljendas inimeste kannatusi üldiselt, võib ka öelda, et vägivaldselt keelatud keeles.