Kasutaja:Andresteodorip/liivakast

Allikas: Vikipeedia

Teadlane on teaduse alal tegutsev inimene. Teadlasteks nimetatakse tavapäraselt neid, kes töötavad teadlase ametikohal, aga ka neid, kes töötavad kõrget teaduslikku kvalifikatsiooni nõudval akadeemilisel ametikohal, näiteks kõrgkooli õppejõuna, ja neid, kes töötavad teadustööd tegeva insenerina eraettevõttes või uurimistööd tegeva analüütikuna.

Laiemas tähenduses peetakse teadlasteks inimesi, kes tegelevad teadusega, sealhulgas ka hobi korras (amatöörteadlane). On näiteid selle kohta, kus ilma erialase väljaõppeta amatöörteadlase tööd on saavutanud väga kõrge teadusliku taseme. Näiteks oli näitleja Albert Üksip Eesti ja Nõukogude Liidu tunnustatuim spetsialist korvõieliste perekonna hunditubakate süstemaatika alal. Charles Darwiniga ühel ajal loodusliku valiku teooria avaldanud iseõppijat Alfred Russel Wallace’t peetakse sarnaselt Darwiniga teadusajaloos üheks mõjukamaks teadlaseks.

Teadlase mõiste kattub osaliselt väga avaras tähendusega mõistetega uurija või õpetlane.[1]

Ülikoolid teevad vahet akadeemiliste töötajate ja mitte-akadeemiste töötajate vahel. Akadeemilisteks töötajateks on õppejõud, teadlased ja teadustööd tegevad administratiivtöötajad, näiteks rektor, prorektorid, instituutide direktorid.

Kitsamas mõttes teadlase elukutse tekkis suhteliselt hiljuti ning hakkas laialdaselt levima 20. sajandi algusest, kui ülikoolide kõrvale asutati riiklikke või era-teadusinstituute ning ka ülikoolides loodi lisaks õppejõudude ametikohtadele ainult teadustöö ülesannetega teadlaste ametikohti.

Varem tegelesid teaduslike uuringutega teiste elukutsete esindajad, eeskätt teoloogid, arstid, juristid, aga ka sõjaväelased. Lisaks ülikoolidele koondusid teadustööd tegevad inimesed õpetlaste seltsidesse. Vanimaks õpetlaste seltsiks on 1660.a Londonis asutatud Kuninglik Selts (The Royal Society of London for Improving Natural Knowledge, lühendatult Royal Society), Baltimaade vanimaks järjepidevalt tegutsevaks teaduslikuks seltsiks on 1853.a. asutatud Eesti Looduseuurijate Selts.

Teadlasel on tavapäraselt teaduskraad ja ta avaldab teaduslikke publikatsioone.

Teadlase tegevus- või teadusala järgi võidakse kasutada liigitamist teadusvaldkondade järgi, näiteks humanitaarteadlasteks, sotsiaalteadlasteks, loodusteadlasteks, tehnikateadlasteks jne.

Riiklikus statistikas kogutakse andmeid eraldi teadustöötajate kohta, kelleks loetakse teadlasi, insenere, tehnikuid ja abitöötajaid ning teadlaste kohta, kelleks loetaks teadlasi ja insenere. [Eesti| Statistikaamet]i andmetel oli Eestis 2017. aastal s täistöökohtadele arvestatuna 6048 teadustöötajat, neist avalikus sektoris (ülikoolides, rakenduskõrgkoolides ja riigi teadusinstituutides) 3862 ja erasektoris 2185. Teadlaste täistöökohtade arv oli samal ajal kokku 4251, avalikus sektoris 3001 ja erasektoris 1250. [2]

Teadlasete suhtarvult jäi Eesti Soomest ja Rootsist 2016.a. maha üle kahe korra (Eestis 6,2; Soomes 13,6; Rootsis 13,6 teadlast 1000 elanuku kohta). Eriti suur on vahe erasektoris töötavate teadlaste suhtarvus (vastavalt 2, 1, 7,8 ja 9,4 teadlast 100 elaniku kohta).[3]

Teadlase ametikohtade nimetuseks on Eestis 2019 aastal Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse kohaselt nooremteadur, teadur, vanemteadur ja juhtiv teadur. Eesti Teaduste Akadeemia nimetab ja rahastab vähesel arvul uurija-professoreid, kelle tööülesandeks on kõrgel tasemel teadustöö tegemine ja kelle töökoht on mõnes Eesti ülikoolis või teadusinstituudis.

Teadlase ning õppejõu ametikohtade vahelise liikumise süsteemi nimetatakse teadlaskarjääriks ja süsteemi teadlaskarjääri toetamiseks- teadlaskarjääri mudeliks. Teadlase karjääri esimeseks etapiks on tavaliselt doktoriõpe, mis on vaheaste kõrgharidusõppe- ning teadustöö vahel. Kuna doktoriõppe kõige mahukamaks osaks on teadustöö tegemine, siis on maailmas üha levinumaks suunaks doktoritööd tegavatele doktoriõppe üliõpilasele teaduri staatuse andmine.

Doktoriõppe järel on levinud töötamine järeldoktorantuuris.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]