Karistusteooria
“Karistusteooria on riigi karistusvõimu ehk karistuse õigustatuse õigusteoreetiline ja õigusfilosoofiline põhjendus“.[1]
Riigi karistusvõimu mõistmiseks jagatakse karistusõigus kaheks: ius poenale, mis on sisuliselt normide süsteem ja ius puniendi, mis tegeleb süüteo materiaalse määratlusega ja karistuse mõistmise alustega. Viimane on seotud karistusteooriaga. Ühiskonna ülesanne on kokku leppida selles, millist karistusteooriat riigi nimel kohaldatakse, sest karistuse eesmärk on kaitsta ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda.[2] Kõige klassikalisemateks on absoluutne ja relatiivne karistusteooria[1]. Esimene kaitseb ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda repressiivselt ehk toetub ülekohtu eest tasumisele. Teine preventiivselt, sest proovib ülekohut ära hoida.[2] Eri karistusteooriad on vajalikud ka üldosa ja eriosa normide koosseisude tõlgendamisel[1].
Absoluutne karistusteooria[muuda | muuda lähteteksti]
Absoluutne karistusteooria ehk retributiivne teooria on üks vanimaid kasutusel olevaid käsitlusi kriminaalkaristuse valdkonnas[3]. Teooria tugineb põhiliselt Immanuel Kanti ja Georg Wilhelm Friedrich Hegeli veendumustele[4]. Teooria pooldajad võtavad aluseks isiku, kes on oma valikutes absoluutselt sõltumatu ja -võrdne teiste ühiskonnaliikmetega. Tal on võimalus otsustada, kas tegutseb normipõhiselt või mitte[2].
Absoluutne karistusteooria lähtub kahest põhimõttest: karistada tuleb seetõttu, et süütegu on toime pandud (punitur, quia peccatum est) ja karistus on vaba mis tahes eesmärgist (poena absoluta ad effectum)[1]. Teooria siht on parandada teo toimepanemise tõttu tekkinud kahju[3]. Karistuse mõte on panna inimene enda teo eest kannatama ja näidata ühiskonna halvakspanu kurjategijate suhtes[3]. Karistuse kohaldamine on õigustatud vaid siis, kui kurjategija seda väärib ehk kui isik tunneb ennast moraalselt süüdi[3]. Tasumis- ehk kättemaksuidee mõistes on õiguskord taastatud siis, kui kurjategija on saanud õiglase karistuse. Lunastusidee on seotud kurjategija süüga: karistust kandes ta justkui heastab oma pahateo.[4] Karistusteooria kitsaskoht on see, et riigi ülesanne ei saa ega tohigi olla kõiki ja kõike jälgida. Kuna riik võib sekkuda ainult hädavajaliku olukorra puhul ühiskonna kaitse eesmärgil, jääb suur osa maailmas olevast ülekohtust karistamata.[5]
Relatiivne karistusteooria[muuda | muuda lähteteksti]
Relatiivne karistusteooria ehk tagajärjeteooria[3] võtab ette ühiskonna tegelikud huvid ja vajadused[2]. Eesmärk on karistusega hoiatada isikuid kuritegusid toime panemast[3] – poeana relata ad effectum[4]. Maailmavaateliseks aluseks on valgustusidee ja positivistlik maailmapilt[4].
Cesare Beccaria on leidnud, et kui karistuse kohaldamine pole ilmtingimata vajalik, on see türannilik. Alusprintsiibina väljendub õigustatus kõigi õiguste ja vabaduste kaitse vajalikkuses. Sellest tulenevad omakorda kolm uut põhimõtet. Karistuse saab kehtestada vaid seaduse alusel, mille on koostanud seadusandja ühiskonna esindajana. Seaduse ees on kõik võrdsed, olenemata nende seisusest. Liiga ranged karistused ei ole vajalikud ega õiglased, kuna need ei kontrolli ega enneta kuritegevust. Selle asemel tuleb kohaldada kiireid ja kindlaid karistusi.[4]
Utilitarist Jeremy Bentham on tõdenud, et karistus on pahe ja kannatus ning seda tuleb kasutada ainult vältimatus olukorras, et hoiduda tulevikus veel raskemast pahest ja kannatusest[2]. Ühiskonnas maksimaalse rahulolu saavutamise eest peab hoolitsema riik. Karistus ja kuritegu seda eesmärki ei soodusta ning seetõttu peab neid minimaalselt olema. Põhiline eesmärk on rakendada kurjategijat selleks, et parandada ühiskonna heaolu. Utilitaristide arvates aitab karistus ühiskonnas suuremat kurjust vähendada, sest näitab ülejäänud ühiskonnaliikmetele, et kriminaalne tegevus on karistatav.[4]
Relatiivne karistusteooria jaguneb omakorda üldpreventsiooniks ja eripreventsiooniks.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Juura. Tallinn 2018, lk 38-39.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Kruusamäe, M. Karistuse kohaldamise alused Riigikohtu praktika järgi. Tartu Ülikooli õigusteaduskond. 2010, lk 7-9.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kalmus, K. Karistuse mõju maksusüütegude toimepanijate edasisele käitumisele. Sisekaitseakadeemia. Tallinn 2020, lk 16.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Raag, L.-L. Alaealistele kohaldatavad eritingimused karistuse mõistmisel kriminaalmenetluses. Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Tartu 2016, lk 8-11.
- ↑ 5,0 5,1 Sootak, J. Karistusõigus. Üldosa. Juura. Tallinn 2010, lk 43-47.