Kaljo Alaküla

Allikas: Vikipeedia

Kaljo Alaküla (20. aprill 1923 Narva26. mai 2016)[1] oli eesti lendur, vabadusvõitleja, majandijuht ja ettevõtja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv möödus peamiselt Virumaal. Õppis Kukruse algkoolis, Kohtla-Nõmme algkoolis ja Jõhvi gümnaasiumis ning Tallinna V Gümnaasiumis.[2]

Teise maailmasõja ajal oli algul Omakaitse liige, seejärel astus lennuväkke, õppis Liibavi lennukoolis pommituslenduriks ja võitles Saksa sõjaväes eesti lenduritest moodustatud 3. lennueskadrillis. Sõja lõpus langes Tšehhis sõjavangi, teenis tööpataljonis ja naasis Venemaa kaudu Eestisse.

Pärast sõda õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Aleksander Arderi lauluklassis ja paralleelselt Tallinna Merekalanduse Tehnikumis.[3]

1949. aastal asus tööle Tallinna Kalakombinaadi insenerina, kuid varsti pidi varjama ennast julgeolekuteenistuse eest Leningradis ja Astrahanis, kus ta 1951. aastal vahistati. 1951–1956 viibis Kemerovo ja Omski vangilaagrites.

Pärast vangistusest vabanemist töötas Tallinna Kalakombinaadi tsehhijuhatajana, seejärel Kirovi nimelise kalurikolhoosi kalatööstuse juhatajana ning 1970.–1980. aastatel kalurikolhoosi juhatuse esimehe asetäitjana. Pärast kalurikolhoosi erastamist töötas mõnda aega AS-is Esmar.

Aastatel 1993–1996 ja 1999–2002 oli valitud Viimsi vallavolikogu liikmeks.[4]

Olnud Viimsi Pensionäride Ühenduse juhatuse liige ja Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse Pirita-Viimsi piirkonna aseesimees

Kirjutanud kolm mälestusteraamatut:

  • Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini. Viimsi, 1998
  • 3. eskadrill. Viimsi, 1999 (kordustrükk 2013)
  • Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist. Viimsi, 2001

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa oli Vaike Vahi, nende lapsed on Ruth Alaküla ja Kristjan Alaküla.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Peeter Künstler. Eesti Waffen-SS-mehe publitsevad mälestused. Eesti Ekspress, 30. 03.2000