Kahekordse kirjendamise põhimõte

Allikas: Vikipeedia

Kahekordse kirjendamise põhimõte on raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse raamatupidamises kasutatav majandustehingute pearaamatu kontodesse kirjedamise meetod, mille puhul iga majandustehingu kirjendamisel kantakse see läbi (vähemalt) kahe konto.[1]

Majandustehinguid kirjendatakse kahekordse kirjendamise põhimõttel järgnevalt:

-ühe konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse;

- ühe konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse;

- mitme konto deebetisse ja ühe konto kreeditisse;

- mitme konto deebetisse ja mitme konto kreeditisse.

Kannet, mis näitab konto deebetit ja konto kreeditit nimetatakse lausendiks. Kui kirjendamiseks kasutatakse ainult kahte kontot, siis on tegemist lihtlausendiga; kui rohkem kontosid, siis liitlausendiga.

Kõige levinum lihtlausend on "100 raha toodi pangast kassasse". Selle tehingu tulemusel väheneb pangas arvelduskontol olev raha hulk ja suureneb kassas olev raha hulk. Kuna nii kassa kui pank on aktivakontod, siis kirjendatakse asukohta muutnud summa "100" pangakonto kreeditis ja kassakonto deebetis.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmakordselt kirjeldas kahekordse kirjendamise meetodit Itaalia matemaatik Luca Pacioli oma traktaadis Summa de arithmetica, geometrica, proportioni et proportionalità (1494). Traktaati peeti tähelepanuväärseks teoseks raamatupidamis-arvestuse alal. Kahekordse kirjendamise meetodid jõudsid ka väljapoole Itaalia piire, kuna teos tõlgiti saksa, böömi, vene, taani ja inglise keelde. See raamatupidamissüsteem sai nimeks "Veneetsia meetod" või siis "Itaalia meetod". Pacioli väitis, et järgis oma töös tol ajal Veneetsias kõige levinumat meetodit. Pacioli traktaat on olnud aluseks, millele baseeruvad praktiliselt kõik raamatupidamise kahekordse kirjendamise meetodit puudutavad kirjutised.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 U. Mereste, 2003. Majandusleksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. I köide (A-M).