Kadrina rahvamaja

Kadrina rahvamaja 2019. aastal

Kadrina rahvamaja küljelt

Kadrina rahvamaja on 1930. aastal ehitatud rahvamaja Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Kadrina alevikus.

Maja saamislugu

1905. aasta revolutsiooni järel sai rahvas võimaluse luua haridusseltse, et asutada omal jõul koole ja neid ülal pidada. Seda võimalust ei jätnud kasutamata ka Kadrina ärksamad inimesed.

Kruusimäe kõrts ja selle küljele ehitatud Kadrina esimene seltsimaja

1906. aasta suvel tulid kokku vallakirjutaja Aleksander Krimm, kirikuõpetaja Johannes Heinrich Luther, Imastu külakooli õpetaja Jaan Viikmann, postkontori ülem Peeter Mets ja taluperemees Madis Lemnits. Nad asutasid Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Kadrina osakonna – Kadrina Hariduse Seltsi –, mis seadis oma esimeseks ülesandeks kõrgema algkooli loomise. Vastloodud seltsi esimest, 1907. aasta aruannet alustas esimees – Kadrina koguduse köster Joosep Siiak – nii: „Kõik rahwused tunnewad seda selgeste ära, et rahwa haridus jõud on, ilma milleta rahwas ei waimliselt ega majandusliselt kosuda ei või.“

Järgneva 35 aasta jooksul – kuni seltside sundlikvideerimiseni 1940. aastal – pidas selts oma põhieesmärgiks kohaliku haridus- ja kultuurielu edendamist. Seltsi esimene esimees oli kohalik köster Joosep Siiak, aastail 1909–1936 juhatas seltsi vallakirjutaja Aleksander Krimm.

Oma eesmärkide saavutamiseks oli vaja raha, selle kogumisel nähti peamise võimalusena isetegevust: näitemängud, laulukoorid ja rahvatantsud tulupidudel. Esinejaid jagus, korralikke peoruume aga polnud. Esimestel aastatel kasutati tolleaegse vallamaja saali, 1912. aastal ehitati ühisel jõul püünega seltsimaja otse vastu Kruusimäe kõrtsi lõunaotsa.

Rahvamaja 1930. aastatel

1930. aastaks oli seltsis mitme aasta jooksul küpsenud mõte ehitada uus rahvamaja. Loodi hoiu-laenuühistu, seltsi esimees Aleksander Krimm jättis vallakirjutaja ameti ja asus tööle tärklisevabriku kassapidajana, et olla lähemal uue maja ehitustandrile. Hiljem on ta meenutanud, et inimesed püüdsid tänaval temast kaugemalt mööduda, sest tundsid järjekordse annetuse küsimise ohtu. Ometi oli rahvas nõus annetama nii raha kui andma oma panuse ka ehitustöödel. Tulemus: uhke maja kerkis vaid viie kuuga.

Maarahvamajad ehitati sel ajal pea kõikjal mitmeotstarbelised, kuid teist nii suurt ei olnud Eestimaal pikka aega: avara lavaga saal, esinejatetoad, kinoaparaadiruum, suure pliidiga tuba perenaiste seltsile, sisseehitatud seifiga ruumid pangale, raamatukogutuba, einelaud, ruum kaitseliidule ja naiskodukaitsele. Ärklitoad olid palju aastaid korteriteks. Kadrina ühispangal, mida juhtis Magdaleena Mathilde Leet, olid ruumid hoone lõunatiivas, põhjatiivas oli einelaud, mida pidas lavastaja ning karakternäitleja Eduard Lammer.

Sõjaeelne kultuurielu

Aleksander Krimm

Ühistegevuse korraldamise keerukusest Kadrina Hariduse Seltsi algusaegadel annab aimu esimehe Aleksander Krimmi sõnavõtt 1933. aasta 11. juuni laulupäeval, kus ta muu hulgas rääkis: „20–25 aastat tagasi valitses meil vene ümberrahvustamise surve, mil ainult venelane riigi kodaniku õigusi võis kasutada. “Mittevenelased” pidid iga oma väljendust ja mõtet kaaluma, millist avalikkusele taheti avaldada. Omavalitsuse ja riigi tegelastel oli Eesti seltsides töötamine keelatud. Valitsuse tegevust arvustada ei tohtinud, samuti ka poliitikast pidi hoidma eemale. Pidude lubasaamine ei olnud tol ajal kerge. Kava tuli vene keeles kokku seada, mis moodustas kuulutuse pealmise poole, kuna alumine pool võis eestikeelne tõlge olla. Peale politseilt loa saamist võis kuulutused trükkida. Kõned ja deklamatsioonid tulid politseile esitada valmiskirjutatult vene keeles ja esineda võidi nendega vene keelest sõnasõnaliselt tõlkides. Väga tabavalt kujutas seda seisukorda A. Kivi karikatuuris, mis kujutas Alutaguse taati, kes linna läheb peo luba tooma, kepp käes ning suur raamatute pakk seljas. Kõige surve peale vaatamata võtsid seltside tööst osa laialdased ringid, eriti kooliõpetajad. Käidi Kadrinas näidendite harjutustel Imastust, Saksist ja kaugemaltki. Ka puudus tol ajal seltsimaja näitelava, pidusid peeti Undla vallamajas, kuhu iga peo puhul tuli teha ajutine näitelava 1 x 2½ süllalise põrandaga. Tulu peost oli keskmiselt 100 rubla. Esimene pidu seltsimajas andis 18. novembril 1912. aastal puhast kasu 216 rubla 79 kopikat ja 26. detsembril samal aastal, kus ette kanti J. Liivi “Mäevaim” – 250 rubla 38 kopikat.“

Sõjaeelsetest isetegevuse entusiastidest Kadrinas on teada koolijuhataja Paul Pedisson näitleja ja näitejuhina; õpetajad Veera Kuriks, Valter Riispapp, Magda ja Karl Ross näitlejatena, Jaan Laur, Elmar Liiv ja August Nõmmaru pasuna- ja laulukooride dirigentidena. Ka tolleaegne kohalik kirikuõpetaja ja Kadrina esimesekooli mõtte algataja Johannes Heinrich Luther oli suur muusika- ja lauluentusiast ning koorijuht. Ta korraldas kirikus suuri kontserte, kus esines üle 250 laulja ja kanti ette isegi oratoorium “Elias”, ning juhatas haridusseltsi meeskoori.

Kultuurijuhid 1944–1991

Pärast sõda määras uus võim rahvamaja juhataja ametisse Juuli Olla (1944–1946), kes juba enne sõda oli olnud innukas isetegevuslane. Seejärel juhatasid maja Boris Alas (1946–1947), Lilli Kadak (1947–1948), Evald Nelke (1948–1949). Pikemaks ajaks jäi sellesse ametisse Olga Niinesalu (1949–1963), kes juhitöö kõrvalt lavastas näitemänge ja mängis ka ise, laulis koorides ja vedas tol ajal nii tähtsat poliitharidustööd. Vastukaaluks kiriklikule leerile hakati korraldama noorte suvepäevi, rahvasuus tuntud kui võsaleer.

1963. aastal oli seitse kuud direktoriametis Ott Vaks. 1963–1970 töötas juhatajana Alvi Näripäe, kes ise oli suurepärane karakternäitleja ja laulja. Juhatajate kõrval töötas end Kadrina kultuurilukku hulk inimesi, kelle ametinimetus varieerus instruktorist metoodikuni ning tööülesanded ulatusid isetegevusringide juhendamisest kuulutuste maalimiseni: Linda Kasemägi (Suvi) (1957–1960), Asta Noormägi (1963–1965). 1965–1967 juhendas ansambleid Roland Kuusik, 1967–1972 oli ansamblite juhendaja ja saatja Hilja Unt. 1960–1966 töötas juhataja abilisena Aino Liinveer, 1973–1985 Sirje Rindberg.

21. oktoobril 1970 sai kultuurimaja direktoriks Ene Kaldamaa. Silvi Lugna (Anton) – Pedagoogilise Instituudi diplomiga koorijuhi – tegutsemisaega langes nii muusikalise kui ka klubilise tegevuse areng aastail 1967–1972. Ivi Viitmaa (Lehtmets) saabus Kadrinasse tõelise rahvatantsuentusiastina, oli selles ametis aastail 1971–1976. Harald Rahupõld on ameti poolest rahvamajaga seotud olnud mitmel ajaperioodil aastail 1979–1990 ning juhendas näitetruppi.

Alates 1991. aastast

Kadrina rahvamaja saal

1991. aastal sai maja rahva soovil taas rahvamaja nimetuse.

2012. aastal lahkus ametist 42 aastat kohalikku kultuurielu vedanud Ene Kaldamaa. Aastail 2012–2019 oli rahvamaja juhataja Helena Mägi. Alates 2019. aasta maikuust juhib Kadrina kultuurielu Ahto-Lembit Lehtmets.

Kirjandus

• (Koostanud ja toimetanud Tiiu Uusküla). Kadrina rahvamaja läbi 75 aasta. Kadrina [Lääne-Virumaa] : Neeruti Selts, 2005

Välislingid

• Rahvamajast Rahvakultuuri Keskuse andmebaasis
• "Kadrina rahvamaja juhivad kaks kaunishinge ja kass" Virumaa Teataja, 31. oktoober 2015
• "Kadrina kultuurijuhiks valiti Ahto-Lembit Lehtmets" Virumaa Teataja, 8. mai 2019