Kompulsiivne toitumishäire

Kompulsiivne söömishäire ehk kompulsiivne ülesöömine ehk emotsionaalne liigsöömine ehk KMP-söömishäire, tuntud ka nimetusega toidusõltuvus, on söömishäire, mida iseloomustatakse kui kinnisideelise, kompulsiivse suhtumisena toitu. Spetsialistid on nimetatud toitumishäire teaduslikult kinnitanud ning jaotavad selle kahte alakategooriasse: käitumuslik-muudatuslik mudel (stiimulist ajendatud) ja toitumissõltuvusmudel.

Põhjused

KMP-ülesöömisel on üldiselt järkjärguline areng, mille originaalmuster pärineb sageli lapsepõlvest. Tavaliselt algab see märkamatult, kui laps pöördub toidu või maiustuste poole, millal iganes tunneb, et peab end tujust ära olles lohutama. Aja jooksul kinnitub tunnetus ajutegevuses ning omandatakse harjumus, et toit aitab leida lohutust.

Iseloomulikud tunnused

Isik, kes kannatab kompulsiivse söömishäire all, satub sagedatesse ülesöömis- või õgimisperioodidesse, mille vältel ei suuda oma toitumist kontrollida. Sageli võidakse tunda end hullunu või kontrolli kaotanuna, reeglina pärast seda, kui ollakse ka pärast normaalse ja mugava täiskõhutunde saavutamist ahnelt edasi söönud.

KMP-ülesööjad tunnevad end võimetuna ning ei suuda saavutada kontrolli toidu koguse ning söömissageduse üle. Nad võivad tunda, et ei suuda lõpetada söömist, söövad väga kiiresti ka siis kui ei ole näljased, sagedasti einestavad üksi või näksivad päeva jooksul vahet pidamata.

Lisaks õgimishoogudele kipuvad kompulsiivse toitumishäire all kannatajad päeva jooksul kontrollimatult vahepalasid näksima. Kokkuvõttes tarbitakse suurel hulgal kaloreid, isegi kui ühe näksimiskorra kalorsus on väike.

Häire seos toiduga

Etapp	Kommentaar	Näide
Pinge all olek või stressi (pikemaajaline) seisund ↓	Tõukeallikas	varasem dieetide pidamine mõnest "keelatud" toiduainest teadlik pikaajaline loobumine näljutamine püüe pidada veepäevi või ranget äkilist dieeti tujust äraolek, kurbus, nukrus, emotsionaalselt ebasoodne seisund pidev kinnisideeline mõtlemine toidust ja kehakaalust ootamatu näljahoog või kannamatu isu, mida on vaja kohe rahuldada
Järeleandmine ja toidu kaudu maandamine, õgimine ↓	Talitlus	"keelatud" toiduaine rohke tarbimine kiire õgimine ja kugistamine söömise mitte piiramine rohke rasvaste ja magusate toitude tarbimine pinge alt vabanemisel kasvav söömine isule järele andmine endale "kõige" lubamine (toidu otsalõppemisel tühjendatakse moosipurke, minnakse varude kallale jne) mitteküllastumine dieedi lõpp-punkti jõudmisel murdumine (nt eesmärgi nimel mõneks sündmuseks kaalu langetamine ning selle kättejõudmisel endale kõige lubamine) "premeerimine" pärast "tubliolemise" perioodi
Hetkeline rahulolu ja mõnutunne ↓	Õgimisjärgselt	ajutine rahulolu söömise ajal ja mõne aja vältel pärast söömist serotoniini ja dopamiini taseme tõusuga kaasnev heaolutunne
Kahetsus ja süümetunne, füüsiline ebamugavus ↓	Hilisem järeltõuge	oma söömiskäitumise ebatavalisuse teadvustamine ebamugavus- ja raskustunne kehas süümetunne ja kahetsus stress, tujutus ning ärrituvus enesekaristamise soov vabanduste otsimine kergendustunde leidmine oksendamise läbi (buliimia puhul) füüsiline ebamugavus: iiveldus, veresuhkru äkiline tõus, peapööritus, seedehäired, valulikud pisted rinnas jms
Uue alguse visualiseerimine ↓	Tagajärg, mõttetegevus	veepäevade planeerimine paastumine enese lohutamine, et vead ja libastumised on lubatud uue dieediga alustamine probleemi lahenduse edasilükkamine või sellest möödavaatamine "Homme/esmaspäeval alustan õiget toitumist / dieeti", "Hakkan tubliks" jms stiilis mõtted ja lubadused uute stressirohkete tulevikuplaanide seadmine rangete piiride seadmine rohke füüsilise treeningu läbi enesepiitsutamine näljutamine
Stressiseisundisse taaslangemine ↓ …	Uuele ringile minek	suurte, raskete eesmärkide seadmine enda uuesti pinge alla sättimine kinnisidee süvendamine uute ja raskemate meetmete kasutuselevõtt

Põhitunnused

Õgimishood

Perioodilised õgimishood ehk söömasööstud on kõige ilmsemad kompulsiivse söömishäire tunnused, kusjuures perioodilisus ei pea olema regulaarne. Ülesöömisega kaasneb üldiselt süümetunne või hiljem ka depressioon. Erinevalt isikutest, kes kannatavad buliimia all, ei püüa kompulsiivsed ülesööjad kompenseerida õgimist äärmuslike puhastus- ja nälgimisperioodidega, näiteks oksendamise tahtlik esilekutsumine, paastumised, dieedid, kõhulahtistite kasutamised või sagedased klistiiri protseduurid. Tüüpilised kompulsiivsed ülesööjad söövad isegi siis, kui nad ei ole näljased. Neil on kinnisideed: sage rohkele söögile mõtlemine, isuäratavate toitude visualiseerimine ning söömise salajane planeerimine või sellest fantaseerimine.

Isikud, kes kannatavad KMP-söömishäire all, põevad toidusõltuvust. Toitu kasutatakse vahendina, et varjata oma emotsioone, täita hingelist tühjust või saada lihtsalt jagu päevasest stressist ning probleemidest elus.

Sõltuvus toitainetest

Õgimishoogude ajal võivad kompulsiivsed ülesööjad tarbida 5000 – 15 000 kcal päevas, saavutades ajutise psühholoogilise stressiseisundi, mis sarnaneb sõltuvust tekitava joobega, kuid ei ole päris võrdne narkootilise joobega. Buliimikute jaoks võib joovet intensiivistada, esilekutsutud oksendamine. Teadlased on arutlenud võimaluse üle, et õgimishoogude all kannatavate inimeste ajutegevuses, võib esineda endorfiini metabolismi hälve, mis kutsub esile sõltuvust tekitava protsessi. Kompulsiivsete ülesööjate jaoks vallandab söömine seratoniine. See võib olla üks neurobioloogiline tegur, mis aitab kaasa sõltuvusprotsessile.

Sõltuvust tekitavast toidust või söömisest loobumine põhjustab toitumishäirega inimestel võõrutussümptomeid. Kahanenud serotoniini tase kehas võib kutsuda esile sügavat depressiooni, ärevust või ärrituvustunnet.

Toit on keeruline toitainete ja keemiliste ühendite segu, mis võib keha mõjutada mitmel viisil, mis on omakorda võimendatud seedeelundkonna, kõhu-aju omavahelisest "suhtlusest". Mõnes mõttes võib öelda, et kompulsiivsel ülesööjal on palju raskem taastuda ja terveneda, kui narkosõltlasel. Anonüümsete Ülesööjate liikmete seas levib anekdoot: "Kui oled narkootikumidest sõltlane, siis sa paned tiigri puuri, et terveks saada. Aga kui sa oled sõltuvuses toidust, siis sa paned tiigri puuri, aga võtad ta kolm korda päevas puurist välja, et jalutama minna".

Kompulsiivse ülesöömine on seotud organismi soodumusega toota toitu haistes ja maitstes suures koguses insuliini. Kuigi kõik meedikud ei ole selle väitega nõus. Rasvased toidu võivad põhjustada kokaiini tarbimisega sarnast sõltuvust. Annustades kokaiini ning süües liiga palju rämpstoitu, põhjustavad mõlemad toimingud samasugust seisundit, kus aju n-ö heaolutunnetuse keskus laetakse üle. Sellele järgneb aju heaolukeskuse "kokkujooksmine" ja saades järgmine kord väiksema või isegi sama koguse mõnuainet, suureneb nõudlus mõnuaine ehk siis narkootikumi või toidu järgi.

Tagajärjed

Kompulsiivne ülesöömine viib väga sagedastel juhtudel kaalutõusu ja rasvumiseni, kuid mitte tingimata kõik ülekaalulised ei kannata söömishoogude all.

Ravimata kompulsiivne söömishäire võib viia tõsiste meditsiiniliste häireteni, sh kõrge kolestorooli tase, mao ning seedeelundkonna haigused, diabeet, südamehaigused, kõrgvererõhktõbi, une apnea või sügav depressioon. Pikaajalise põdemisel esinevad kõrvalnähtudena veel neeruhaigused, liigesepõletik, luude hõrenemine ja rabandus.

Võrdlus teiste toitumishäiretega

Ülesöömine

Kompulsiivne toitumishäire sarnaneb BED- (Binge Eating Disorder) söömishäirega ehk liialdava ülesöömisega pidevalt ja suurtes kogustes. Kahe nimetatud söömishäire erinevus on väike ning nad on omavahel väga tihedalt seotud. Üks võib viia teiseni, nt KMP areneb BED-iks, kuid see ei ole reegel. Võib esineda ka erinevate söömishäirete vaheldumist või kombineerumist. Kui kompulsiivse söömishäire all kannatav isik toitub põhiliselt ja ainult õgimishoogude ajal, siis on tegemist liialdava ülesöömisega ehk õgimisel põhineva söömishäirega ehk BED. KMP all kannatajal tulevad õgimishood peale hooti, teatud perioodidel, kuid need ei ole igapäevased ning patsient suudab teatud aegadel end kontrollida.

Buliimia

Buliimial ja KMP-söömishäirel on sarnane tunnetuslik omadus – kahetsus ja süümepiinad pärast (rohket) söömist. Buliimikud seevastu kasutavad tahtlikult esilekutsutud oksendamist ja/või kõhulahtisteid, et vabaneda nn koormast ning saada mingil moel kergendustunnet. Kuigi KMP ja buliimia on kaks eraldiseisvat söömishäiret, võib KMP-toitumishäire mingil ajal edasi areneda buliimiaks, kui ei saada õigel ajal ravi või ei suudeta sõltuvuslikku harjumust likvideerida. Mõlema toitumishäire all kannatajad teadvustavad ja tunnetavad sagedastel juhtudel selgelt, et nende käitumis- ja toitumisharjumustes toimivad nad valesti ja ebatavaliselt. Kui kaks toitumishäiret kombineeruvad, on tegemist eriti raske seisuga, kuna KMP-söömishäire puhul on inimene ajendatud rohkelt ülesööma, misjärel leitakse kahetsusest tingitud leevendust oksendamise läbi, saavutatakse kergustunne ning siis langetakse jälle õgimishoogu, mille tulemusena võib haiguse all kannataja ühe päeva jooksul korduvalt äärmusest äärmusesse talitleda, kahjustades seega seedeelundeid ning langeda sügavasse stressi- ja depressiooniseisundisse.

Anoreksia

KMP-söömishäire all kannataja teadvustab enamikul juhtudel, et käitub mingil määral valesti, seevastu anoreksiahaige põeb psühholoogiliselt moonutatud kujutelma, mis vajab professionaali abi, et teadvustada selle haiguslikku seisundit.

Sümptomid

• Rohke ülesöömine, kontrollimatu söömine olemata füüsiliselt näljane
• Pidurdamatu söömine põhimõttel "kui läks trumm, mingu ka pulgad"
• Nälg tekib ootamatult ning vajab kohest rahuldamist
• Ootamatu nälg ei leevene kuni 15-minutise ootamisega ning jääb kummitama, kuni on rahuldatud
• Ootamatu nälg ei ole ühekordne harv isu, vaid esineb sagedasti ja/või üha tihedamini
• Süües suuremad portsonid, kui tavaliselt
• Süües pidevalt teatud ahvatlevaid toite või nende peale ebatavalisest sagedam mõtlemine
• Tahtmine süüa midagi eriti " patust" ning järele anda ebatervislikele toitudele (sageli toiduainele, millest on mingil perioodil teadlikult eemale hoitud (maiustused, šokolaad, sefiir, saiakesed)
• Murdumisetunne, millele järgneb rohke õgimine ning mõne minuti möödudes sügav kahtsus ning ebamugavustunne ülesöömisest tingitud raskustunde näol
• Häbist ja piinlikkustundest tingitult üksi ja teistest eemal söömine, ka salaja söömine
• Ülesöömise järgselt süümepiinade ja kahetsuse tundmine
• Pidev mõtlemine kehakaalust, mis suurendab omakorda stressi ning võib viia uutele õgimishoogudele
• Depressioon või tujude kõikumine
• Teadvustamine, et söömisharjumus on ebanormaalse talitusega
• Nauditakse toidu koostist, lõhna, maitset, tekstuuri jms suus olles ja söömise ajal
• Kiire kaalutõus või järsk rasvumine
• Märkimisväärselt kahanenud liikumisvõime tänu kaalutõusule
• Sage kehakaalu kõikumine
• Eemaldumine erinevatest tegevustest või nende ärajätmine, kas piinlikkustundest oma kehakaalu pärast või emotsionaalsest tahtmatusest
• Sagedased varasemad rohked ebaõnnestunud dieedid
• Vähene söömine avalikes kohtades teiste ees, säilitades siiski suurt kehakalu
• Väga madal enesehinnang ning vajadus rohkemate ja rohkemate koguste järele

Ravi ja abi

Kompulsiivset ülesöömist ravitakse nõustamise ja teraapiaga. Keskmiselt 80% kannatajatest, kes saab professionaalset abi, paraneb täielikult või neil vähenevad sümptomid väga suurel määral. Gregg Jantzi sõnul (The Center for Counseling and Health Resources in Edmonds) on vähem kui 2% põdejatest, kes samal ajal kannatavad eluohtliku rasvumise all, raskelt ravitavad või neid ei suudeta üldse ravida. Paljud söömishäired usutakse saavat alguse emotsionaalsest probleemiallikast, mida oleks tarvis lahendada, et saavutada pikaajalised tulemused ning tervislik suhe toiduga.

Kompulsiivne ülesöömine nagu ka anorexia nervosa on tõsine haigus ning võib viia surmani. Siiski saab sellest edukalt vabaneda raviga, mis peaks sisaldama vestlusi, teraapiaid, meditsiinilist ja toitumisalast nõustamist. Ravi üheks võimaluseks on ka "12 sammu programmid", mis on kujundatud ja välja töötatud spetsiaalselt söömishäirete all kannatavatele isikutele.