Känguru

Allikas: Vikipeedia

Känguru on peamiselt hüpates liikuv pikkade tugevate tagajalgadega ja võimsa sabaga Austraalia (ja Okeaania) kukkurloom.[1] Sõna "känguru" tuleneb AUstraalis aborigeenide Guugu Yimithirr sõnast gangurru, mis viitab Ida hallkängurule. Sõna "känguru" võttis esimest korda kasutusele 12. juulil 1770. aastal inglise loodusteadlane Joseph Banks oma päeviku sissekandes. [2]

Ingliskeelse sõna cangaroo kohta on levinud legend, et sõna kangaroo tähendas guugu-yimithirri keeles 'ma ei mõista sind'. Vastavalt sellele legendile uurisid Cook [3] ja Banks Endeavour'i jõe piirkonda, kuni nad kohtasid ühte looma. Nad küsisid kohalikelt, kuidas seda looma nimetatakse, mille peale kohalikud olid vastanud "kangaroo", mis tähendab "ma ei mõista sind". Cook arvas, et see oligi selle looma nimetus. See lugu kummutati 1970. aastatel keeleteadlase John B. Havilandi guuru-yimithirri rahvaste uurimistöös.[4][5]

Taksonoomia ja kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Känguruteks saab nimetada 4 känguruliiki.

  • Punane hiidkänguru (Macropus rufus) on maailma suurim kukkurloom. Nad elavad Kesk-Austraalia kuuma kliima aladel. Isasloomad võivad kasvada kuni 90 kg raskuseks ja 1,8 meetri pikkuseks, samas kui emasloomad on väiksemad, kasvades 35 kg raskuseks ja 1,25 meetri pikkuseks. Punane känguru liigub hüpates kuni 56 km/h. [6]
  • Ida hallkänguru (Macropus giganteus) ehk suur hall känguru või võsakänguru, elab Austraalia ja Tasmaania metsades, eelistades elada puude vahel. Neil on hallikaspruun karvkate, õlgadest kuni selja keskele tumepruun. Sabaots on must. Enamik päevast meeldib lebada puude all. Kasvavad kuni 1 m pikkuseks. Saba pikkus on 90 cm.[7]
  • Antiloopkänguru (Macropus fuliginosus) elab Austraalia põhja monsuuni troopilistes metsa-aladel. Isastel on punaka karvaga, emased rohkem pruunikad ja hallide laikudega. Emastel on samuti kõrvade taga valged kõrvatipud. Käpad ja jalad on valged, mustade otstega. Kasvavad kuni 1,5–1,9 m pikkuseks. [8]
  • Lääne hallkänguru (Macropus fuliginosus) elavad, nagu nimetuski ütleb, Lääne-Austraalias. Nad on hallikas- kuni punakaspruuni karvaga. Nende koonud on karvasemad kui teistel kängurutel. Neil on tumepruun nägu, tihti valge piirjoonega alamnäol. Kurk, kõrva ääred ja teised heledamad kohad on tugevas kontrastis ülejäänud tumedama kehaga. Neid laike on kõige kergemini märgata, siis kui loom liigub või pöörab. Kasvab kuni 1 m kõrguseks, isased võivad kasvada rohkem kui 2 m pikkuseks. [9]

Bioloogia ja käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Liikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kängurud on ühed suurimas loomad, kes kasutavad liikumiseks hüppamist. Punasel hiidkänguru tavaline hüppamiskiirus on 20–25 km/h, aga võib kiirendada kuni 70 km/h läbimaks pikki vahemaid, kuid on võimeline liikuma kiirusega 40 km/h ja kuni 2 km. Selline kiire ja energiasäästlik liikumismeetod on arenenud, sest pidevalt on vaja ületada suuri maa-alasid otsides toitu, mitte põgenemiseks kiskjalaste eest. Aeglasel kiirusel töötab viie jäsemega liikumine, kasutades oma saba moodustamas statiivi koos kahe esijäsemega ja tuues oma tagumised jäsemed ette. Kängurud on head ujujad ja tihti põgenevad kiskjate ees vette. Jõudes vette kasutab känguru oma esijäsemeid, et hoida vaenlast vee all kuni see upub.[10]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kängurute magu jaotatud kambriteks sarnaselt veiste ja lammastega. Kängurud on mäletsejalised taimetoidulised, mis tähendab, et nende toitumine koosneb peamiselt heinast ja muust taimestikust, milleks on lehed ja juured.

Kängurud on võimelised elama kuid ilma veeta, juhul kui nad saavad piisavalt vedelikku oma toidust.[11]

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Punased hiidkängurud kaklemas

Kängurute gruppe kutsutakse inglise keeles mobs. Sellistes gruppides on 10 või rohkem isendit. Selline gruppides elamine kindlustab kaitse nõrgematele isenditele. Üks ühine käitumine on nina puudutamine ja nuusutamine, mis juhtub kui üksik isend liitub grupiga. Selline käitumine jõustab sotsiaalset ühtekuuluvust ilma, et tekiks tüli. Suhted isas- ja emasloomade vahel on tavalised, kõige suuremal isasel on kõige rohkem emaseid. Emaslooma ja poja vahel tekib tugev side hoolitsemisel. Emasloom hoolitseb oma järglase eest ka peale imikuiga.

Isasloom paaritub mitme emasloomaga. Paaritumisvalmis emasloomad saadavad isaloomade poole silmnähtavaid signaale. Isaloom jälgib emaslooma igat liigutust.

Kaklused on iseloomulikud kõigile känguru liikidele. Kaklused võivad olla lühikesed või pikemad ja rituaalsed. Tavalisemad kakluste põhjused on paaritumis valmis emaste või vähese joogivee üle. Suured isasloomad sageli lükkavad tagasi võistlusi väikeste isendite poolt.[12]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Kängurutel ei ole palju looduslikke vaenlasi. Nende suurim looduslik vaenlane on tänapäevaks välja surnud.

Dingod, rebased, metskassid ning kodu- ja metskoerad kujutavad ohtu kängurute populatsioonile. [13]

Kohanemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kängurud on välja töötanud mitmeid kohastumusi kuivas, viljatul maal ja kõrgelt varieeruvas kliimas. Kuumal ajal kängurud lakuvad käppi ning tõmbavad end küüru väiksemasse positsiooni, et väiksem osa kehast saaks soojendatud päikese poolt. Külma ilma puhul kasutab karva isolatsioonina.[12]

Poegimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kukkurloomadele iseloomulikult sünnivad järglased väga varases arengustaadiumis, pärast 31–36-päevast tiinust. Selles staadiumis, kui ainult esijäsemed on mõnevõrra arenenud, et vastsündinu saaks ronida kukrusse ja kinnituda nisale. Vastsündinu jääb kukrusse üheksaks kuuks, enne kui hakkab kukrust välja käima. Emasloom toidab poega, kuni see on 18 kuu vanune.[14]

Känguru ja inimesed[muuda | muuda lähteteksti]

Austraalia aborigeenidel on pikk ajalugu koos kängurutega ette näidata. Nad on kõrgelt hinnatud riigi erinevates piirkondades. Kahjuks aga kasutatakse neid ära ka inimeste eri vajaduste hüvanguks. Näiteks neid kütitakse, et oleks inimestel võimalik midagi lauale panna.

Kohalikud oskavad rääkida, et känguru liha on väga tugev ja raskesti seeditav. Maitse parandamiseks liha üldjuhul grillitakse.

Känguru üldjuhul ei ründa inimesi, kui just selleks ei anta talle põhjust. Seega õnnetused, vahel ka surmaga lõppenud, on üldjuhul alustatud inimese poolt õrritamisega.

Tänapäeval jätkavad inimesed endist viisi känguru elu keeruliseks tegemist. Tänu söögi ja joogi leiualade piiramisega, on kängurute arv hakanud märgatavalt kahanema. Samuti on suureks murekohaks suured kiirteed, mis nõuavad iga aasta mitmete isendite traagilise lõpu.

Samuti arvatakse, et paljud kohalikud farmerid mürgitavad känguruid eemale hoidmaks neid oma maa pealt. Teda peetakse nii ohuks kui ka tüütuseks. Kuna on väga keeruline avastada mürgituse allikat surnud loomalt, siis võitlus farmeritega on raskendatud.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]