José María Estrada
José María Estrada Reyes (1802 Granada – 13. august 1856 Ocotal) oli Nicaragua poliitik, aastail 1854–1855 Nicaragua presidendi kohusetäitja.
José María Estrada sündis aastal 1802 Granadas. Poliitilistelt vaadetelt oli ta konservatiiv. Aastal 1848 saatis José María Guerrero ta inglastega läbirääkimisi pidama. Hiljem oli ta José Francisco del Montenegro valitsuses ministriks. Detsembris 1951 määras Fulgencio Vega ta riikliku ajalehe La Gaceta peatoimetajaks. Aastal 1853 sai temast Nicaragua konstitutsioonilise assamblee sekretär, järgmisel aastal aga esimees.
Aastal 1853 saatis Fruto Chamorro mitmed liberaalse partei liikmed – Francisco Castellón Sanabria, Máximo Jereze, Mateo Pineda ja José María Valle ehk El Chelóniga maalt välja. Hondurases viibides relvastusid nad sealse presidendi José Trinidad Cabañase kaitse all ja suundusid siis Fonseca lahes asuva Isla del Tigre ja El Realejo sadamalinna kaudu tagasi kodumaale. Seejärel suundusid nad Leóni peale. Fruto Chamorro jättis selle liberaalide keskuse neile ja taganes ise Granadasse.[1]
Aastal 1854 sõlmisid Máximo Jerez ja Francisco Castellón Sanabria lepingu USA sõjaväelase Byron Colega, kes lubas nende toetuseks 200 meest. Selle sõjasalga juhiks sai William Walker. Granada piiramise eel (1. juunil 1854) valis Fruto Chamorro oma kohusetäitjaks José María Estrada, kes suutis linna liberaalide rünnakute eest edukalt kaitsta. Fruto Chamorro ise tõmbus tagasi oma pere valdustesse, kus ta 12. märtsil 1855 düsenteeriasse suri. Nominaalselt jäi ta siiski kuni surmatunnini riigi presidendiks.
Fruto Chamorro surma järel kuulutati presidendiks kindral Ponciano Corral, ent tal puudus parlamendi liikmete poolehoid ja nii nõustus ta sellega, et Estradast saab riigi ajutine president.
13. oktoobril 1855 saabus Granadasse William Walker, kellega otsustasid koostööd teha nii Corral kui ka Estrada.[2] Walker kuulutas Corrali riigi relvajõudude ülemjuhatajaks; ühtlasi otsustas ta ka määrata riigi ajutiseks presidendiks hoopis Patricio Rivase.[3] Estrada suundus seepeale vabatahtlikult Hondurasesse maapakku.
Hiljem alustasid Estrada ja Corral sõda Walkeri valitsuse vastu, kukutamaks vallutajate käsilaseks peetavat Rivast.[4] Estrada osales konservatiivide ajutises valitsuse, millel puudus president, ent mille juhiks ta sisuliselt oli. Teised selle valitsuse liikmed olid Pedro Joaquín Chamorro, Tomás Martínez ja Fernando Chamorro.
13. augustil 1856 ründasid teda Ocotalis liberaalide sõjaväkke kuulunud salamõrtsukad. Kuna liberaalid pidasid teda konservatiivide valitsuse tegelikuks juhiks, siis on oletatud, et just nemad korraldasid selle mõrva. Estrada surma järel hakkas teda konservatiivide valitsuses asendama Nicasio del Castillo y Guzmán, kelle Estrada oli määranud tulevaseks presidendi kohusetäitjaks.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://www.manfut.org/cronologia/s1800.html
- ↑ Eduardo Manfut: La triste historia de legitimista Corral
- ↑ Bolaños Geyer, Alejandro. William Walker, el predestinado de los ojos grises: Biografía. Edición en Español, 1993.
- ↑ Rosengarten, Jr., Frederic (1976), Freebooters must die!, Haverford House, Publishers, ISBN 0910702012 lk. 97–99
| Eelnev Fruto Chamorro |
Nicaragua president 1. juuni 1854 – 9. aprill 1855 |
Järgnev Ponciano Corral |
| Eelnev Ponciano Corral |
Nicaragua president 10. aprill 1855 – 23. oktoober 1855 |
Järgnev Nicasio del Castillo y Guzmán |