Johannes Koler

Johannes Koler (ka Köler, Colerius, Coler) oli Vana-Liivimaa ametnik ja vaimulik, viimane Riia toomkapiitli sekretär.

Koler oli pärit Halberstadtist, 1545. aastast õppis ta Wittenbergi ülikoolis. 1553. aastaks oli ta saanud magistrikraadi ning tegutses Leipzigis. 1556. aastaks oli temast saanud Riia toomkapiitli sekretär. Sekretärina tegeles ta kapiitli asjaajamise korraldamisega ning tegutses tihti ka saadikuna. 1558. aastal, Liivimaa sõja alguses, saatis toomkapiitli vaimulik juht, toomdekaan Friedrich Fölkersahm, Koleri Wittenbergi Philipp Melanchthoni juurde, et too annaks nõu, kuidas oleks võimalik säilitada toomkapiitlit vaimuliku organisatsioonina, kuid samas ära kaotada senine "väärkasutus" (abusus); soovides seega reformatsiooniprojekti kapiitli luterlikuks muutmiseks. Melanchthon kirjutaski lühikese reformikava, mis 1562. aastal oli veel kolm aastat varem hukkunud dekaan Fölkersahmi raamatute hulgas alles.

Koler langes aga peagi pärast Wittenbergist naasmist venelaste kätte vangi; see võis juhtuda kas 1558. aasta sügisel või 1559. aasta jaanuaris, sama lahingu käigus Tirza juures, kus hukkus dekaan Fölkersahm. Vangistusest vabanes ta kas 1560. või 1561. aastal. 1561. aasta suvel kaitses ta koos toomdekaan Jakob Meckiga toomkapiitli huve Riia peapiiskopi Wilhelmi ja tema koadjuutori Christophi plaanide vastu haarata võimalikult suur osa selle valdustest enda kätte. Koler käis nii Preisimaal sealselt hertsogilt Albrechtilt kui ka Leedus Poola kuningalt Zygmunt II Augustilt toetust hankimas, kuid selles hoolimata läks suur osa kapiitlivaldustest peapiiskopi ja tema koadjuutori valdusse.

Koler otsustas aga kapiitli huve vajadusel ka relva jõul tagada ning 1561. aasta detsembris veenis ta Lätis paiknevaid Poola väeüksusi, et kuningas on neile andnud käsu Krimulda linnus taas toomkapiitli valdusse võtta. Krimulda ülevõtmine koadjuutor Christophilt õnnestuski, kuid see tõi kaasa nii peapiiskopi ja koadjuutori kui ka toomhärrade pahameele, sest viimased ei soovinud peapiiskopiga lõplikult tülli minna. Seetõttu langes Koler mõlema poole ebasoosingusse ning sellest pääsemiseks otsustas Koler Krimulda peapiiskopi kätte mängida. 1562. aasta suvel läkski tal see korda, lisaks aitas ta peapiiskopil hõivata ka teisi kapiitli valdusi.

Pärast seda lahkus Koler aga ootamatult Liivimaalt ning läks Rootsi, kus võttis ühendust seal viibiva koadjuutor Christophiga, lootes ilmselt temalt heakskiitu Krimulda linnuse tagasiandmise tõttu. Selle asemel lasi Christoph ta aga vangistada ning süüdistas teda reetmises. Christophi süüdistustele vastas Koler omapoolse pika kaitsekirjaga, kus rõhutas, et tegutses ainult oma ülemuste huvides ning püüdis edendada luterlust nagu koadjuutorgi. Sellest hoolimata otsustas Christoph Koleri vangi jätta. Kui aga Christoph ise 1563. aasta augustis Poola vägede kätte vangi langes, pääses Koler vabadusse ning läks Saksamaale, kus ta ordineeriti 1564. aastal luterlikuks pastoriks. Seejärel asus ta taas Liivimaale, kus temast sai Suntaži kirikuõpetaja, seda tänu oma endise ülemuse Jakob Mecki soosingule, kes oli nende valduste isand. Meck andis Kolerile ka väiksema mõisavalduse ülalpidamiseks.

Esialgu läks Koleril hästi ning 1569. aastal tõstis Saksa-Rooma keiser ta aadliseisusse. Kuid Poola võimud hakkasid teda süüdistama reetmises, sest tõenäoliselt osales ta Riia linna katsetes saavutada tihedamat kontakti keisriga ning vältida oma alistumist Poolale (1562. aastal keeldus linn Poolale alistumast ning tegi seda alles 1581. aastal; selles vahemikus oli tema õiguslik seisund selgusetu). Koleril oli ilmselt oma osa keisri ja linna vaheliste suhete vahendamises ning seetõttu pandi ta vangi, kuid tänu keisri eestkostele otsustasid Poola võimud ta siiski 1570. aastal vabastada. Seejärel õnnestus tal saavutada Poola võimude soosing, nii et 1574. aastaks oli ta saanud Üle-Väina hertsogkonna kohtuinspektoriks ning Dolesmuiža, Salaspilsi ja Ikšķile pastoriks.

1579. aastal loobus Koler oma pastorikohtadest poja kasuks, 1582. aastal oli ta aga Dundaga pastor. Ta suri tõenäoliselt 1590. aastate alguses, sest siis läks tema mõis poja valdusse ning ka Dundagas asus ametisse uus pastor.

Kirjandus

• Leonid Arbusow vanem, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
• Harald Lange, "Johannes Colerius. Ein Lebensbild aus der Zeit des Unterganges livländischer Selbständigkeit", väljaandes "Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russlands", 1912, lk 105–136.