Johannes Kelder

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johannes Kelder

Johannes Kelder (ka Hannes Kelder; 18. jaanuar 1919 Massu küla, Lihula vald – 27. detsember 1993 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja liikumisjuht.

Lõpetas 1937 Läänemaa Ühisgümnaasiumi ja 1939 Tallinna Õpetajate Seminari, õppis 1941–1942 Rahel Olbrei Estonia balletirühmas. Teatritegevust alustas 1941 Estonias, aastatel 1942–1951 oli ta Endla teatri näitleja ja lavastaja.

1952–1953 Nukuteatri näitleja

1953–1967 Tööjõureservide klubi näiteringi juht

1959–1963 ühtlasi rahvateatri Noorus peanäitejuht

1967–1987 Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teadusliku Metoodikakeskuse metoodik,

1970. aastatel töötas ta Eesti NSV Rahvaloomingu Maja klubitöö teadusliku kabineti juhatajana.[1]

VII üldtantsupeol (1963) oli ta rahvamängude juht.[2] Ta oli XVII üldlaulupeo (1969) stsenaariumi autor koos Aksel Pajupuuga.[3]

Kirjutanud nukunäidendi „Lumivalguke” (1953), koostanud 1967–87 bülletääne „Abiks klubitöötajale” ja „Abiks mängujuhile”.

Osi[muuda | muuda lähteteksti]

  • lakei (Verdi Traviata, 1941)
  • Petja Milozarov (Ostrovski Süüta süüdlased, 1945)
  • Ralf (Jakobsoni Elu tsitadellis, 1946)
  • Tjatjorkin (Gorki Vassa Železnova, 1950)
  • Cléante (Molière’i Ihnus, 1950)
  • Oodo (Bornhöhe ja Kelderi Tasuja, 1950)
  • Pjatjorkin (Simonovi Võõras vari, 1950)
  • Verba (Korneitšuki Lodjapuusalu, 1950)
  • Voldemar Ilves (Vilde Side, 1951)
  • Rauataat (Kangilaski Vaeslapse käsikivi, 1953)

Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gabbe Kristallkingake (1946)
  • Makarjevi ja Dilini Saabastega kass (1947)
  • Mihhalkovi Lõbus unenägu (1949)
  • Pakkala Parvepoisid (1959)
  • Lutsu ja Särevi Tootsi pulm (1963)

Liikumisjuht[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit (1944)
  • Kálmáni Mariza (1945)
  • E. Kapi Tasuleegid (1948)
  • Rombergi Kõrbelaul (1948)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • K. Süvalep. Ideelise ja kunstilise küpsuse poole. – Sirp ja Vasar, 2. september 1950
  • L. Normet. Operett „Rahutu õnn” Haapsalus. – Sirp ja Vasar, 18. detsember 1953

Ta on maetud Rahumäe kalmistule.[4]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]