Johannes IV Laskaris

Allikas: Vikipeedia
Johannes IV Dukas Laskaris
Johannes IV Dukas Laskaris
Johannes IV portree (15. sajandi koodeksist, mis sisaldab koopiat Joannes Zonarase teosest "Väljavõted ajaloost")
Nikaia keiser (Bütsantsi keiser eksiilis)
Ametiaeg
16. august 1258 – 25. detsember 1261
Eelnev Theodoros II Laskaris
Järgnev Michael VIII Palaiologos
Isikuandmed
Sündinud 25. detsember 1250
Surnud u 1305
Vanemad

Johannes IV Dukas Laskaris, ladinapäraselt Ducas Lascaris (kreeka keeles Ἰωάννης Δούκας Λάσκαρις (Iōannēs Doukas Laskaris); 25. detsember 1250 – u 1305) oli Nikaia keiser 16. augustist 1258 kuni 25. detsembrini 1261.

Nikaia keisrid pidasid end Bütsantsi ehk Rooma keisriteks ning riik oli üks Bütsantsi järglasriikidest. Johannes oli Laskarise dünastia viimane keiser.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Võimule saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Theodoros II Laskaris

Johannes Dukas Laskaris oli keiser Theodoros II Dukas Laskarise ja tema naise Elena poeg. Tema emapoolne vanaisa oli Bulgaaria tsaar Ivan Asen II. Nikaia keiser Theodoros II suri 16. augustil 1258. Johannes oli vaid seitsmeaastane, kui ta trooni päris. Temast kujunes Laskarise dünastia, kelle esindajad olid Bütsantsi taastamiseks palju teinud, viimane keiser. Theodoros määras Johannese asevalitsejaks oma soosiku Georgios Mouzaloni, kellele aristokraatlik eliit pidi Theodorose surivoodil truudust vanduma.[1] Mouzalon oli üks neid uusi aadlisuguvõsade esindajaid, kelle keiser Theodoros II oli asendanud põlu alla sattunud vanade aristokraatidega.[2]

Asevalitseja Mouzaloni kukutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Uue keisri ilmalik troonileasumine möödus probleemideta ning kõik vandusid talle truudust. Georgios mõistis hästi, et ta pole aristokraatide seas populaarne ning teda kadestatakse. Asevalitseja viis Johannese pärast kroonimist varjule suveresidentsi, kus oli hoiul ka riigikassa. Mouzalon mõistis peagi tegelikku olukorda ning nägi, et võimu ta enda käes hoida ei suuda. Ta teatas ametlikult oma soovist loobuda hooldaja "raskest koormast". Selleks ajaks oli tekkinud tugev vandeseltslaste grupp, mille üks juhtivamaid figuure oli väejuht Michael Palaiologos. Neid ei rahuldanud enam Georgiose taandumine. Selle stsenaariumi järgi oleks Mouzalon säilitanud vähemalt osalise mõju riigijuhtimisele. Umbes üheksandal päeva pärast keiser Theodoros II surma peeti kloostris Theodorose haual mälestusjumalateenistus, kuhu saabusid ka uus valitseja Johannes IV, tema hooldaja Mouzalon ja teised ametiisikud. Vandeseltslased olid levitanud sõdurite seas jutte, et asevalitseja hoiab keisrit sisuliselt vangistuses, mistõttu hakkasid nad jumalateenistuse ajal lärmama ja nõudma keisri nägemist. Peagi tungisid mõned sõdurid kirikusse, kus Georgios püüdis end altarisse peita, kuid ta võeti kinni ning tapeti. Pärast seda hakkasid vandenõulased levitama jutte, et nad kõrvaldasid mehe, kes oli põhjustanud keiser Theodorose surma ning võtnud tema järeltulijalt vabaduse. Anti ka käsk tugevdada Johannes IV valvet, mille eesmärgiks oli hoida keisrit oma kontrolli all.[2]

Michael Palaiologose tõus[muuda | muuda lähteteksti]

Georgios Mouzaloni tapmise järel tuli leida uus Johannes IV hooldaja. Kõige laiapõhjalisema toetusega oli Michael Palaiologos, kelle positsiooni tugevdas sugulus keisriga nii ema kui ka isa poolt. Michael otsustas oma väljavaadete tugevdamiseks kasutada kavalust. Ta keeldus esialgu ametikohast, väites, et ta on selle jaoks liiga vaene ning tal puuduvad vastavad tiitlid. Samal ajal võttis ta ruttu kontrolli riigikassa üle, hakkas selle sisu inimestele laiali jagama ja vaatemänge korraldama. See suurendas Palaiologose toetust veelgi. Michael pööras erilist tähelepanu vaimulikkonna toetuse võitmiseks. Näiteks läks Michael isiklikult patriarhile, kes Nikaiasse saabus, linnaväravatele vastu ja talutas tema muula ise käekõrval linna. Sümboolselt tõstis ta ka keiser Johannes IV patriarhi kätele, teatades, et on nõus kandma hooldaja vastutuskoormat vaid siis, kui seda soovivad kõik. Ent selleks ajaks oli Palaiologos endast kõik teinud, et oma toetajaskonda kasvatada. Ta oli jaganud lubadusi, korraldas pidustusi ja sõlmis kasulikke abielusid. Nii kuulutatigi Michael regendiks.[2] Peagi väitsid Michael ja tema pooldajad, et riik, mille eesotsas on lapskeiser, ei suuda välisvaenlastele vastu seista. Nii kuulutati Michael Palaiologos 1258. aasta lõpus Johannes IV kaaskeisriks.[1]

Kroonimise ettevalmistamise käigus tekkis eri ideid. Näiteks pakkusid Michaeli pooldajad välja variandi, et Johannes kroonimine tuleks edasi lükata kuni tema täisealiseks saamiseni. Radikaalsemad variandid olid, et vihatud keiser Theodoros II poeg tuleks üldse võimust ilma jätta. Samas oli neid, kes soovisid Johannese kroonimist enne Michaeli. Patriarh Arsenios Autoreianos oli valiku ees. Ta mõistis, et vale variandi kasuks otsustamine viib talt ameti. Michael Palaiologos oli aga selleks ajaks oma toetajaskonda veelgi suurendanud ning patriarh otsustas tema kasuks. Nii tuli Johannes IV viibida kroonimisel pealtvaatajana. Michael VIII krooniti 1. jaanuaril 1259. Johannes ei kandnud üritusel krooni, vaid vääriskividega kaunistatud linti.[2]

Michael oli lubanud oma toetajatele võidelda moraalsete väärtuste eest ning suurendada kiriku tähtsust. Ta lubas edutada ka väärikaid ametnikke ja hoolitseda, et kohtutes valitseks õiglus. Michael lubas palgatõusu nii sõduritele kui ka haritlastele. Samuti loobus Michael pealekaebajate uskumisest ja tuleproovidest. Kõiki neid kinnitas ta ka kirjalikult.[2]

Johannes IV lõplikult väljatõrjumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaaskeisrina jätkas Michael VIII raha ja lubaduste jagamist. Ta kaotas piirangud luksusele, mille keiser Johannes III oli kehtestanud. Aadlikud võisid taas kanda välismaiseid rõivaid ja soenguid. Keiser soosis ka pidustusi ja lõbutsemist.[2]

Michael VIII Palaiologos jätkas võitlust Ladina keisririigiga ning 1261. aasta 25. juulil õnnestus tal vallutada Konstantinoopol. Sellega oli endine Bütsants peaaegu täielikult taastatud. Johannes IV aga jäeti Nikaiasse. Tema 11. sünnipäeval, 1261. aasta 25. detsembril, torgati ta keiser Michael VIII käsul pimedaks. See muutis ta trooni nõudmiseks sobimatuks. Johannes saadeti vangistusse Bitüünia kindlusse. See tegu viis Michael VIII ja patriarh Arsenios Autoreianose suure konfliktini. Ning hiljem tekkis Nikaia lähedal pseudo-Johannes IV juhitud mäss, mis suruti maha.[2]

Anjou krahvkonna ja Sitsiilia kuninga Charles I käsikirja järgi, mis pärineb 1273. aasta 9. maist, põgenes Johannes IV vanglast ning Charles kutsus teda oma õukonda. Edasised dokumendid kinnitavad ka tema saabumist Charles õukonda ning pensioni saamist Anjou ja Johannese peavaenlaselt Michael VIII-lt. Samas väidavad ajaloolased Georgios Pachymeres ja Nikephoros Gregoras, et Johannes IV jäi Bitüünia vangikongi pikaks ajaks ka pärast Michael VIII surma. Ka ajaloolane Deno John Geanakoplos usub, et Charles I dokumendid olid propagandavahendid, et meelitada Anjou poolele Bütsantsi Laskarise-meelseid elanikke ning vähendada kreeklaste Anjou-vastaseid meeleolusid Charles I enda territooriumitel Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias.[3]

1290. aastal külastas Michael VIII poeg ja järeltulija, keiser Andronikos II Palaiologos Johannes IV. Ta palus andestust oma isa tegude eest kolm kümnendit tagasi. Ajaloolane Donald Nicol märgib, et sündmus oli ilmselt mõlemale poolele piinlik, kuid eriti Andronikosele, kes sai kasu Johannese pimedaks torkamisest.[4] Mõne allika järgi loobus Johannes IV sellel kohtumisel lõplikult troonist[2]. Johannes IV Laskaris suri umbes 1305. aastal. Hiljem kuulutati ta pühakuks, kelle mälestust austati Konstantinoopolis 14. sajandil.[4]

Paljudel juhtudel ei märgita Johannes IV isegi Bütsantsi keisrite nimekirjas, sest ta polnud ametlikult patriarhi poolt kroonitud. Laskariste dünastiat on võrreldud isegi Rooma keisririigi Nerva-Antoninuse dünastiaga. Kui Theodoros I Laskaris määras troonipärijaks oma alaealise poja asemel Johannes III, nagu seda tegi enamik Nerva-Antoninuse dünastia keisreid, siis Johannes III määras järeltulijaks Theodoros II, kes omakorda määras oma pärijaks alaealise Johannes IV. Sarnaselt toimis ka filosoofkeiser Marcus Aurelius, kes pärandas riigi oma pojale Commodusele. Lisaks on leitud sarnasusi ka Marcus Aureliuse ja Theodoros II vahel, keda mõlemat huvitasid filosoofia ja kirjatöö.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Hackel, Sergei (2001). The Byzantine saint (inglise). St Vladimir's Seminary Press. ISBN 0-88141-202-3.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Vseviov, David (2004). "Michael VIII Palaiologos". Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 424-427. ISBN 9789949437757.
  3. Geanakoplos (1959). Emperor Michael Palaeologus and the West. Harvard University Press. Lk 217.
  4. 4,0 4,1 Nicol, Donald M. (1993). The Last Centuries of Byzantium, 1261–1453 (inglise) (2 trükk). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 99.
Eelnev
Theodoros II Laskaris
Bütsantsi keiser
12581261
Järgnev
Michael VIII Palaiologos