Johann II (Brandenburg)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johann II ja tema naist Hedwigit Werlest kujutav pateen Chorini kloostrist, 1280/1290

Johann II (1237 – 10. september 1281) oli Brandenburgi kaasvalitseja koos oma venna Otto "Noolega" 1266. aastast kuni oma surmani. Ta kasutas ka tiitlit Krosseni isand Neumarkis asuva linna järgi.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasvalitseja[muuda | muuda lähteteksti]

Johann II kuulus Askania dünastia Brandenburgi liini ning oli markkrahv Johann I ja tema esimese naise Sophie (1217–1247) vanem poeg. Kuna ta oli vaid kaasvalitseja ja esines rambivalguses harvemini kui tema vend, on temast vähem teada kui teistest Brandenburgi Askania markkrahvidest. Ühel korral 1269. aastal oli ta Arnswalde lepingu kaasallkirjastaja Pomereelia hertsogi Mestwin II-ga. Sellegipoolest on ta üks vaid kahest selle aja kaasvalitsejast (teine oli Otto IV), kellele keiser Wilhelm II andis ausamba Berliini Siegesalleel.

Chorini klooster[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik Johann II kohta teadaolevast on seotud Chorini kloostriga. See oli tsistertslaste ordu klooster, mille tema isa asutas 1258. aastal Mariensee nime all, kuhu ta kavandas Brandenburg-Stendeli markkrahvide matmispaika, kuna Lehnini klooster, kuhu olid maetud varasemad markkrahvid, paiknes markkrahvkonna Brandenburg-Salzwedeli osas.

Askania lossid Schorfheide jahimaadel[muuda | muuda lähteteksti]

400-aastane tee Schorfheide jahimaadel

1273. aastal andsid kolm venda Otto IV "Noolega", Johann II ja Konrad I (viimase suure Askania dünastiast Brandenburgi markkrahvi Waldemari isa) välja ühisdeklaratsiooni, milles kinnitati Mariensee kloostri kolimine Chorinisse. Nende kolme pitseritel oli sama pilt seisvast relvastatud markkrahvist kotkaga kilbil ja piigi otsas lehviva markkrahvkonna lipuga. Need erinesid vaid kirje poolest, mis sidus iga pitseri ühega vendadest.

Dokument anti välja Werbellini lossis, Schorfheide piirkonna külas kloostrist läänes. 13. sajandi teisel poolel oli Schorfheide Askanialaste meelisjahimaa. Lisaks Werbellinile oli neil selles tohutus metsapiirkonnas veel kaks lossi. Otto IV meelisloss oli Grimnitzi loss Grimnitzsee järve läänekaldal. Johann II eelistas kindlusmaja Bredenis Werbellini järve kagukaldal ja Werbellini lossi järve lõunapoolses otsas.

Kõik kolm lossi rajas Johann I ja tõenäoliselt purustati need 14. sajandil. Grimnitzi lossi varemed on veel alles. Seda mainiti esmakordselt Johann II, Otto IV, Konrad I ja Heinrich I "Maata" 1297. aastal pitseeritud dokumendis. Werbellini lossi künkal seisab nüüd (suletud) vaatetorn. Selle torni avas pidulikult prints Carl von Preußen 1879. aastal Askanialaste meenutuseks. Wolfganf Erdemann on vihjanud, et see pateen annetati pärast Johann II surma tema vendade Otto IV ja Konrad I poolt: annetatud Chorinile Askanialaste mäletamiseks. Armulaua komplekti teine pool on ilus tuppleht (Askania karikas), mis annetati arvatavasti kas 1266. või 1267. aastal ning millel on kujutatud Johann I ja Otto III ning nende naised.

Johann II maeti Chorini kloostrisse 1281. aastal ja tema naine Hedwig 1287. aastal. Kloostri ehitamine ei olnud sel ajal lõpetatud.

Abielu ja järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Ajavahemikus 1258-1262 abiellus ta Hedwigiga Werlest (1243–1287), kes oli Nikolaus I ja Anhalti Jutta tütar. Nad said kaks poega:

  • Konrad II (1261–1308)
  • Johann (1263–1292)

Kuju Siegesalleel[muuda | muuda lähteteksti]

Johann II kuju Siegesalleel

Johann II vennapoja Heinrich II, kes mängis Brandenburgi ajaloos tähtsusetut rolli, kuju lisamine Siegesalleed ääristavate kujude kollektsiooni oli vastuoluline ja lõpuks võeti tema kuju vastu ainult sümmeetria kaalutlustel: kujundus nõudis 16 kujurühma puiestee mõlemal küljel. Samavõrd tähtsusetu kaasvalitseja Johann II kaasamise ümber pole sellist vaidlust paistnud olevat. Tüüpilisteks kaasaegseteks ja omapärasteks toetavateks tegelasteks, kelle büstid pidid täiendama Johann II kujurühma, valis Reinhold Koseri juhitud ajalookomisjon krahv Günther I Lindowist ja Ruppinist (suri 1284) ning pikamaakaupleja ja nõuniku Berliinist Konrad Belitzi (suri 1308).

Skulptuurirühma 6 skulptoriks oli Reinhold Felderhoff, kellele anti tema kujude kujundamisel vabad käed. Kaasaegset pilti Johann II-st polnud saada. Chronica Marchionum Brandenburgensium kirjeldab Johann II kui väikest kasvu, võimekat ja tugevat. Kuid Siegesallee üldine kujundus nägi ette kõigi kujude ühtlast kõrgust. Kujundus, mille kallale Felderhoff asus, oli pigem erinev Siegesallee teiste kujurühmade historitsistlikust kunstist. Selle asemel valis ta peaaegu moodsa suure tüüpilise kuju. Ta hoidus oma kuju individualiseerimisest ja lõi selle asemel vaikse ja tõsise sõdalase arheotüübi. Sõdalane vaatab maapinnale ja toetub suurele kilbile, mis kannab Ballenstedtide vappi — Esico Ballenstedtist oli Askania dünastia esiisa.

Tundmatu kunstniku reljeef Mariendorfis, kuju järgi Siegesalleel, 1909

Skulptuurirühm 6 avati pidulikult 14. novembril 1900. Aastatel 1978-2009 asus Johann II kuju Kreuzbergi Lapidariumis. Alates 2009. aastast on seda eksponeeritud Spandau kindluses. Felderhoffi kuju järgi tegi tundmatu kunstnik 1909. aastal reljeefi. Selle võib leida Markgrafenstraße ja Mariendorfer Dammi nurgalt Berliini Mariendorfi ringkonnas.