Joe Hisaishi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Joe Hisaishi
Joe Hisaishi 2011.jpg
Sünninimi Mamoru Fujisawa
Sündinud 6. detsember 1950 (68-aastane)
Nakano, Nagano, Jaapan
Stiilid
Elukutse
  • Helilooja
  • Dirigent
  • Seadja
Pill
Tegev 1974–tänapäev
Veebileht joehisaishi.com

Mamoru Fujisawa (藤澤 守 Fujisawa Mamoru; sündinud 6. detsember 1950), tuntud kui Joe Hisaishi (久石 譲 Hisaishi Jō), on Jaapani helilooja, kes on alates 1981. aastast loonud üle 100 filmimuusika ja sooloalbumi. [1]

Hisaishi muusika sisaldab erinevaid žanreid, kaasaarvatud minimalism, Euroopa klassikaline, Jaapani klassikaline ja eksperimentaalne elektrooniline muusika.

Alates 1984. aastast on ta olnud tihedalt seotud animaator Hayao Miyazakiga, olles loonud muusika kõikidele tema filmidele välja arvatud ta esimesele filmile “Lupin III ja Cagliostro loss” (1979). Ta on loonud ka muusika ka videomängu sarjale “Ni no Kuni” ning Takeshi Kitano filmidele “A Scene at the Sea” (1991), “Sonatine” (1993), “Kids Return” (1996), “Hana-bi” (1997), “Kikujiro” (1999), ja “Dolls” (2002).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane elu[muuda | muuda lähteteksti]

Hisaishi sündis Jaapanis Nakano linnas sünninimega Mamoru Fujisawa (藤澤 守 Fujisawa Mamoru). Ta avastas oma huvi muusika vastu kui ta 5-aastaselt viiulitunde võtma hakkas. Aastal 1969 läks ta Kunitatchi Muusikakolledžisse muusika kompositsiooni õppima. Ta suurendas oma kogemust töötades trükkijana minimalistlikke artistide heaks. Tema esimene edu muusikatööstuses oli aastal 1974, kui ta kirjutas muusika animesarjale “Gyatoruzu”. Siis tegutses ta veel oma sünninime all. Sellel perioodil lõi ta muusikat ka sarjadele “Sasuga no Sarutobi” ja “Futari Daka”. 1975. aastal tegi Fujisawa oma esimese avaliku esinemise. 1970. aastatel õitsesid Jaapani popmuusika, elektrooniline muusika ja New age muusika. Need žanrid ja Yellow Magic Orchestra (Jaapani elektroonilise muusika ansambel aastatel 1078–1983) mõjutasid Hisaishi loomet. Ta arendas oma muusika minimalistlikkest ideedest ja laienes orkestrimuusika poole. 1975. aastal tegi Hisaishi oma esimese avaliku esinemise ja levitas oma nime oma kogukonnas. Hiljem, kui ta töö oli rohkem tuntud, lõi ta endale lavanime, mis oli inspireeritud Quincy Jones’i poolt. Jaapani keelde transkribreerituna sai sellest “Joe Hisaishi”. (“Quincy”, mida jaapani keeles hääldatakse “Kuishi”, saab kirjutada sama kanjiga, nagu “Hisaishi”. “Joe” tuleb nimest “Jones”.) [2]

1981–1998. Animefilmitööstus[muuda | muuda lähteteksti]

Uue nime all aastal 1981 ilmus tema esimene kunstmuusika album “MKWAJU” ning aasta hiljem electro pop'i minimalistlik album “Informantion”. 1983. aastal soovitas “Informationi” avaldaja, Tokuma, Hisaishit looma muusikaalbumit filmile “Tuulte oru Nausikaa”. Hisaishist ja filmi režissöörist Hayao Miyazakist said head sõbrad ning nad töötasid hiljem paljudes projektides koos. Nende koostööd on võrreldud Steven Spielbergi ja John Williamsi koostööga. Sellest filmist sai läbimurre, mis viis Hisaishi tohutu eduni filmimuusika loojana. 1986. aastal ilmus “Taevane kindlus” ja 1990. aastatel “Porco Rosso” ja “Printsess Mononoke”. Need suured hitid tõstsid Hisaishi üheks olulisemaks muusikaloojaks Jaapani animatsioonis. Ta lõi muusika ka sellistele televisiooni- ja filmihittidele nagu "Sasuga no Sarutobi", "Two Down Full Base", "Tonde Mon Pe" ja anime "Tekuno porisu 21C" (kõik 1982), "Sasuraiger" (1983), "Futari Taka" (1984), "Honō no Alpen Rose" (1985) ja "Oz no mahôtsukai" (1986). Ta lõi muusika ka ulmesarjale "Mospeada" (1983), mis töötati hiljem ümber ilma tema muusikata Carl Maceki kogumiku kolmandasse osasse "Robotech". Teised filmid, millele ta muusika kirjutas, sisaldavad Mobile Suit Gundam Movie II: Soldiers of Sorrow (1981), Mobile Suit Gundam Movie III: Encounters in Space, (1982), Birth (Bâsu) (1984), Arion (1986), Robot Carnival (1987), Totoro (1988), Crest of the Royal Family and Maison Ikkoku – Apartment Fantasy (mõlemad 1988), Venus Wars (1989), Kiki's Delivery Service (1989), Porco Rosso (1992) and Ocean Heaven (2010). Ta tegi ka tunnusmuusika seadeid ja kirjutas teisi anime tunnusmuusikaid nagu näiteks Mahō Shōjo Lalabel (1980), Hello! Sandybell (1981), Meiken Jolie (1981), Voltron (1981), Ai Shite Knight (1983), Creamy Mami, the Magic Angel: Curtain Call (1986), ja Kimagure Orange Road: The Movie (1988).

Pärast animetööstuses kuulsuse kogumist jätkas Hisaishi soolokarjääri ja hakkas muusikat produtseerima. 1988. aastal lõi ta oma plaadifirma Wonder Land Inc. Aastal 1989 avaldas ta sooloalbumi “Pretender” esimese albumina oma uue plaadifirma all.

1998–2005. Ülemaailmne edu[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aastal lõi Hisaishi muusika selle aasta paraolümpiamängude jaoks. 1999. aastal ilmus Hisaishi muusikaga Takeshi Kitano film “Kikojiro”, mille tunnusmuusika, “Summer”, sai Hisaishi üheks äratuntavamaks teoseks. Aastal 2001 lõi Hisaishi muusika järgmisele Kitano filmile, “Vend”, ja Miyazaki filmile “Vaimudest viidud”. Samal aastal tegi Hisaishi oma debüüdi filmirežissöörina filmiga “Kvartett”, millele kirjutas ta ise nii stsenaariumi kui ka muusika, ning lõi esimest korda muusika välismaisele filmile “Le Petit Poucet”. 20. novembril 2004 ilmus järjekordne Hayao Miyazaki film “Howli liikuv kindlus”, millele Hisaishi muusika kirjutas. Sama aasta 3.–24. novembril käis Hisaishi turneel "Joe Hisaishi Freedom – Piano Stories 2004" koos Kanada muusikutega. 2005. aastal lõi ta muusika Korea filmile “Tere tulemast Dongmakgoli” ja osales ka Korea suure draamasarja tegemisel, kirjutades muusika draamasarjale “Legend”, mis ilmus 2007. aastal. Tänu Miyazaki filmide populaarsusele on Hisaishi Koreas tuntud.

2006 – tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal avaldas Hisaishi kaasaegses idamaises stiilis stuudioalbumi “Asian X.T.C.”. 2007. aastal lõi ta muusika Frederic Lepage'i filmile “Sunny ja Elevant”, Miyazaki filmile “Ponyo mäe otsas” ja Jiang Weni filmile “Ja päike tõuseb”. 2008. aastal kirjutas ta muusika auhinnatud filmile “Väljumised” ja “Ma tahan pigem olla karp”( 私は貝になりたい). Augustis 2008. aastal esines ta dirigendi ja pianistina orkestriga World Dream Symphony Orchestra kontserdil Budokanis, [3] millega tähistati Hisaishi ja Miyazaki 25-aastast koostööd. [4] 2009. aastal avaldas ta sooloalbumi, kus sisaldusid palad tema 2008. aasta filmimuusikast. 28. juunil 2013 kutsuti Hisaishi Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemiasse. [5] 2013. aastal kasutati tema muusikat loodusdokumentaalis “Legends of the Deep: Giant squid”, [6] mis oli esimene kord kui filmiti hiidkalmaari. 2017. aastal esitas ta kaks kontserti Pariisis, kus esitati samuti muusikat Hayao Miyazaki filmidest. [7]

Auhinnad ja tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Hisaishi on Jaapani Akadeemia filmiauhinna parima muusika eest saanud seitse korda – aastatel 1992, [8] 1993, [9] 1994, [10] 1999, [11] 2000, [12] 2009 [13] ja 2011. [14] Novembris 2009 andis Jaapani valitsus Hisaishile lilla lindiga aumedali. [15]

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Märkimisväärsed teosed
Nausicaä of the Valley of the Wind (1984)
Laputa: Castle in the Sky (1986)
My Neighbor Totoro (1988)
Kiki's Delivery Service (1989)
Porco Rosso (1992)
Sonatine (1993)
Kids Return (1996)
Princess Mononoke (1997)
Hana-bi (1997)
Kikujiro (1999)
Brother (2000)
Spirited Away (2001)
Howl's Moving Castle (2004)
Ponyo (2008)
Departures (2008)
The Wind Rises (2013)
The Tale of the Princess Kaguya (2013)
Ni no Kuni: Wrath of the White Witch (2013)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. „ Joe Hisaishi film score concerts,“ 23.07.2013. [Võrgumaterjal]. Available: http://english.peopledaily.com.cn/90782/8336846.html. [Vaadatud 13.10.2017].
  2. Team Ghiblink, „Joe Hisaishi// Who's Who //,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.nausicaa.net/miyazaki/hisaishi/. [Vaadatud 13.11.2017].
  3. New Japan Philharmonic, „World Dream Orchestra,“ [Võrgumaterjal]. Available: https://www.njp.or.jp/en/about/wdo. [Vaadatud 13.11.2017].
  4. Centro Espressioni Cinematografiche, „Joe Hisaishi Special Gala Concert,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.fareastfilm.com/easyne2/eng/film/joe-hisaishi-special-gala-concert-4567.aspx?IDLYT=7505. [Vaadatud 13.11.2017].
  5. R. Ford ja G. Kilday, „Academy Invites 276 New Members,“ 28 juuni 2013. [Võrgumaterjal]. Available: http://www.hollywoodreporter.com/news/academy-invites-276-new-members-576469. [Vaadatud 13.11.2017].
  6. NHK, „ The Giant Squid, Captured on Camera in its Natural Habitat for the First Time Ever!,“ 2013.
  7. Overlook Events, „Joe Hisaishi Symphonic Concert,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://overlook-events.com/portfolio/joehisaishisymphonicconcert/. [Vaadatud 13.11.2017].
  8. Japan Academy Film Prize Association, „ 第15回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=15. [Vaadatud 13.11.2017].
  9. Japan Academy Film Prize Association, „ 第16回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=16. [Vaadatud 13.11.2017].
  10. Japan Academy Film Prize Association, „第17回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=17. [Vaadatud 13.11.2017].
  11. Japan Academy Film Prize Association, „ 第22回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=22. [Vaadatud 13.11.2017].
  12. Japan Academy Film Prize Association, „ 第23回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: https://web.archive.org/web/20141031043947/http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=23. [Vaadatud 13.11.2017].
  13. Japan Academy Film Prize Association, „ 第32回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: https://web.archive.org/web/20140714155924/http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=32. [Vaadatud 13.11.2017].
  14. Japan Academy Film Prize Association, „ 第34回日本アカデミー賞優秀作品,“ [Võrgumaterjal]. Available: http://www.japan-academy-prize.jp/prizes/?t=34. [Vaadatud 13.11.2017].
  15. Mainichi Japan, „678 individuals, 24 groups awarded Medals of Honor,“ [Võrgumaterjal]. Available: https://web.archive.org/web/20091103072414/http://mdn.mainichi.jp/mdnnews/national/news/20091102p2a00m0na011000c.html. [Vaadatud 13.11.2017].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]