Jerome Bruner

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jerome Bruner (1936)

Jerome Seymour Bruner (1. oktoober 1915 New York5. juuni 2016 New York) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, kelle põhiliseks uurimisvaldkonnaks oli kognitiivne psühholoogia.

Bruner sai bakalaureusekraadi 1937. aastal Duke'i Ülikoolis ning doktorikraadi 1941. aastal Gordon Allporti käe all Harvardi Ülikoolis. Pärast seda töötas ta Harvardi Ülikoolis psühholoogiaprofessorina ning sai ühtlasi Kognitiivsete Uuringute Keskuse (Center for Cognitive Studies) direktoriks. Bruner oli ka New Yorgi Ülikooli professor.

1963. aastal anti talle Ameerika Psühholoogiaassotsiatsiooni (American Psychological Association; APA) Silmapaistva Teaduse auhind (Distinguished Scientific Award) ning 1965. aastal oli ta APA president. Tänu Bruneri teadmistele haridusvaldkonnas määrati ta Presidendi Hariduse Nõuandvasse Kogusse (President’s Advisory Panel of Education) ning ta on nõustanud ka ÜRO agentuure.

Vaimsete seisundite mõju tajule[muuda | muuda lähteteksti]

Bruneri varajane uurimustöö kognitiivse psühholoogia valdkonnas keskendus otsuste langetamise protsessidele probleemi-lahendus strateegiate korral eksperimentaalsetes situatsioonides. Alates 1940. aastatest uuris Bruner kolleegi Leo Postman'iga vajaduste, motivatsiooni ja ootuste (või vaimsete seisundite) mõju tajule. Nende lähenemine vastandas funktsionaalse perspektiivi tol ajal valdava formaalse seisukohaga, mis käsitles taju kui iseseisvat protsessi, mida tuleks vaadelda ümbritsevast maailmast eraldi. Kui Bruner ja Postman näitasid lastele ühe pikkusega mänguasju ja klotse, siis lapsed arvasid, et mänguasjad on pikemad kui klotsid, kuna eeldasid, et need on suuremad kui klotsid. Edasistes mentaalseid seadumusi (ingl mental sets) puudutavates eksperimentides kasutasid Bruner ja Postman tahhistoskoopi, näitamaks katseisikutele lühidalt mängukaarte, lisades nende hulka mõned mittestandardsed kaardid, nagu näiteks punane risti kuningas. Eksperimentide käigus selgus, et kui katseisikuid pole mittestandardsete kaartide olemasolust teavitatud, siis nad neid ei märka. Inimese hoiakute ja suhtumise sekkumist sellesse, mida inimene tegelikult näeb ja kuuleb, hakati psühholoogias nimetama uueks vaateks (ingl New Look) ning Bruner oli selle koolkonna üks peamisi ideolooge.

Kognitiivse arengu teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Bruneri töö kognitiivse psühholoogia valdkonnas viis ta laste kognitiivse arengu ning sellega seotud hariduslike probleemideni. 1960. aastatel avaldas Bruner oma kognitiivse arengu teooria. Bruneri teooriad, mis lähenevad arengule Jean Piaget' seisukohtadest erinevalt, keskenduvad keskkondlike ja kogemuslike faktorite mõjule iga indiviidi spetsiifilises arengumustris. Bruneri argument, et inimeste intellektuaalne võimekus areneb sammsammuliste staadiumitena imikueast täiskasvanueani, on mõjutanud paljusid eksperimentaalpsühholooge ja haridusteadlasi.

Bruner on eriti huvitatud keelest ja teistest inimese mõtlemise representatsioonide viisidest. Ühes oma tuntumas töös defineerib Bruner inimmõtlemise kolm representeerimis- või sümboliseerimisviisi. Esimene neist on aktiivne viis, mis hõlmab inimeste motoorset võimekust ja tegevusi, nagu näiteks abivahendite kasutamist. Teine on ikooniline viis, mis seostub sensoorse võimekusega. Kolmas on sümboliline viis, mis hõlmab arutlemist, mida näitlikustab keel ning millel on ühtlasi keskne roll Bruneri kognitsiooni- ja arenguteooriates. Bruner on keelt nimetanud mitte ainult kogemuste representeerimise viisiks, vaid ka oma kogemuste ümberkujundamise võimaluseks. Bruneri seisukoht, et õpilased peaksid olema õppimisprotsessi aktiivsed osalised, on laialdaselt aktsepteeritud. Raamatus "The Process of Education" (1960) kirjutab Bruner, et kui rakendatakse sobilikku õpetamismeetodit, siis on vaatamata intellektuaalsele arengutasemele igal lapsel võimalik õppida ükskõik millist ainet.

Hilisemates töödes uurib Bruner kõne-eelse arengu protsesse ning laste lingvistilise kommunikatsiooni oskuseid.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Bruner oli valitud 24 ülikooli ja instituudi audoktoriks.

Valik publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • "A Study of Thinking" (1956)
  • "On Knowing: Essays For the Left Hand" (1962)
  • "On Knowing" (1964)
  • "Toward a Theory of Instruction" (1966)
  • "Processes of Cognitive Growth" (1968)
  • "Beyond the Information Given" (1973)
  • "Child’s Talk" (1983)
  • "In Search of Mind: Essays in Autobiography" (1983)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Strickland, B. (2001) The Gale Encyclopedia of Psychology. 2nd Edition. New York: Gale Group

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]