Janitšar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Janitšarid
Knotel-Janissaries.jpg
Tegev 1363–1826
Riik Flag of the Ottoman Empire.svg Osmanite riik
Liik Jalavägi
Ülesanne Alaline palgaarmee
Suurus 1000 (1400)
7841 (1484)
13 599 (1574)
37 627 (1609)
Osa Osmanite armee
Garnison/Staap Adrianoopol (Edirne)
Konstantinoopol (Istanbul)
Värvid Sinine, punane ja roheline
Lahingud Kosovo lahing, Nikopolise lahing, Ankara lahing, Varna lahing, Čalderani lahing, Mohácsi lahing, Viini piiramine, Malta piiramine jpm

Janitšarid (osmanitürgi keeles يڭيچرى‎ yeñiçeri, tõlkes uus sõdur) olid Osmani sultanite eliitväeüksused, kaardivägi, ihukaitsjad ning Euroopa esimene morednne alaline armee.[1] Üksus loodi tõenäoliselt sultan Murad I valitsusajal (1362–1389).

Väeosa mehitati kristlikest maadest röövitud poisslastest, kes kasvatati üles islami vaimus.[2] Janitšarid olid kuulsad oma hea väljaõppe ning distsipliini poolest. Erinevalt teistest orjadest maksti neile töö eest palka. Neilt oodati täielikku pühendumust sultani kaitsmisele, janitšaridel oli keelatud abielluda ning kaubelda.[3] Seitsmeteistkümnendal sajandil janitšaride värbamisnõudeid lõdvendati, kuna osmanite sõjaväe kogusuurus oli märgatavalt kasvanud. Üksuse hea maine motiveeris paljusid tsiviilisikuid endale väeosas kohta ostma, sellest tulenevalt vähenes ka janitšaride väljaõppe tase ning toimus nn tsiviliseerumine.[4] Oma algusaastatel olid janitšaride üksused maailma lahinguväljade kardetuimad, kuid lõpuks jäädi vähese uuendusmeelsuse tõttu Lääne-Euroopa innovatsioonile jalgu. Osmanite sõjavägi jäi järk-järgult oma konkurentide omadest maha, kuid kui janitšare taheti kas reformida või ratsanikega asendada, hakkasid nad mässama. Mässud olid mõlemale osapoolele ohvriterikkad ning kui keskvõimul õnnestus oma tahtmine lõpuks peale suruda, oldi ülejäänud Euroopast juba liiga kaugele maha jäädud.[5] Janitšarid saatis 1826. aastal veriselt laiali sultan Mahmud II; nn õnneliku sündmuse käigus hukati neist vähemalt 6000.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Goodwin, Jason (1998). Lords of the Horizons: A History of the Ottoman Empire. New York: H. Holt, 59,179–181.
  2. "The New Encyclopedia of Islam", ed. Cyril Glassé, Rowman & Littlefield, 2008, lk 129
  3. Cleveland, Bunton, William, Martin (2013). A History of the Modern Middle East. Westview Press. lk 43. ISBN 978-0-8133-4833-9. 
  4. Ágoston, Gábor (2014). "Firearms and Military Adaptation: The Ottomans and the European Military Revolution, 1450–1800". Journal of World History 25: 119–120. 
  5. Peter Mansfield, "A History of the Middle East" (1991) lk 31