Jõulurahu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Saksa ja briti sõdurid jõulurahu ajal 1914. aastal

Jõulurahu tähistab jõule 1914. aastal, mil mõned Suurbritannia, Prantsusmaa ning Saksamaa sõdurid katkestasid lahingutegevuse ja tähistasid ühiselt jõule.[1]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja algupoolel ei õnnestunud vägedel kiirelt peale tungida, toimus kaevikusõda, kus mõlemad pooled olid sunnitud kaevikutes püsima. 1914. aasta novembriks oli moodustunud Läänerinne – 48 kilomeetrit pikk rindejoon Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mida kummalgi poolel ei õnnestunud ületada.[2][3] Paavst kutsus üles jõulude ajal vaherahu pidama, kuid väejuhid polnud sellest huvitatud.[3]

Jõulud sõjaväljal 1914. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Vaenuvägede sõdurid jõulurahu ajal

Vaenupoolte vahel toimus mitmetes rindelõikudes 1914. aasta novembris-detsembris sõdurite vennastumist – vastaspoolte sõdurid leppisid kokku paaritunnised relvarahuperioodid, mil sõdimine peatati, vaherahuperioodidel visati vaenlase kaevikusse ajalehti ja alkoholi, lauldi vastakuti rahvalaule, vahel lauldi eri kaevikutes ka üheskoos.[2]

1914 jõululaupäeval algas 48 kilomeetrise Läänerinde 2/3 pikkusel alal mitteametlik vaherahu.[3] Esialgu olid aktiivsemad sakslased, kes asetasid kaevikute servale kõigepealt küünlaid, seejärel jõulukuuski põlevate küünaldega.[2] Hiljem hakati jõululaule laulma. Sakslaste jõululauludele vastasid omakorda inglased ja prantslased. Seejärel lepiti vastastikku kaevikutes hõigeldes kokku, et saadakse kokku kaevikutevahelisel „eikellegimaal“, et vahetada kingitusi – toitu, tubakat, alkoholi ja muud. Suurtükid katkestasid laskmise. Mõlemale poolele anti võimalus oma surnute äratoomiseks, mitmetes piirkondades peeti ka ühiseid jõulujumalateenistusi, mängiti jalgpalli.[4][2]

Reaktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Jõulurahu mälestusmärk Suurbritannias (Arlewas, Staffordshire)

Hiljem on jõulurahus osalenud sõdurid rõhutanud selle kummalisust – vennastumist sõduritega, keda paar päeva varem on üritatud tappa, ning veeta nendega küünlavalgel jõuluõhtu.[2]

Sõjaväejuhtkond mõistis jõulurahu hukka, kuna leiti, et see vähendab sõdurite võitlusvaimu, mistõttu keelati paljudes riikides ka jõulurahu kajastamine ajalehtedes. Jõulurahust kõneldi Briti ajalehtedes, Prantsuse ja Saksamaa ajalehed olid aga tsenseeritud ning vaikisid toimunust.[2][3]

Järgnevatel sõjaaastatel üritati sarnaseid vaherahusid korraldada – eelkõige jõuludel, aga ka näiteks lihavõtete aegu, ent edutult. On avaldatud arvamust, et sõdurid olid hiljem kalestunud ning seetõttu polnud spontaanse relvarahu korraldamine võimalik.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Johann Christian Põder (23.12.2018). "Johann-Christian Põder | Igavese rahu poole". ERR. Vaadatud 22.12.2021.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 A.J. Baime, Volker Janssen (6.12.2021). "WWI's Christmas Truce: When Fighting Paused for the Holiday". History. Vaadatud 22.12.2021.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Christmas Truce". Britannica. Vaadatud 22.12.2021.
  4. Mike Dash (23.12.2011). "The Story of the WWI Christmas Truce". Smithsonian Magazine. Vaadatud 22.12.2021.