Isolaatkeel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Isolaatkeel ehk isoleeritud keel on keel, mida pole seni õnnestunud genealoogiliselt liigitada ja mis ei paista ühegi maailma keelega suguluses olevat. (Ehala, 2020)

Isolaatkeeltel saab siiski täheldada keelekontaktidest tingitud mõjutusi teistelt keeltelt. (Ehala, 2020)

Võib kindlalt väita, et kõik keeled maailmas on seotud mõne teise keelega.


Üheks tuntumaks isolaatkeeleks on Põhja-Hispaanias ja Lõuna-Prantsusmaal (Pürenee mägedes) kõneldav baski keel. Selle kohta on arvatud, et baskid olid Edela-Euroopa põliselanikud enne, kui sinna saabusid indoeurooplased. Samuti on tuntud isolaatkeel Põhja-Pakistanis ja Põhja-Indias kõneldav burušaski keel, ajaloolistest isolaatkeeltest üks tuntumaid on aga sumeri keel. (Ehala, 2020)

Oletatakse, et sellised keeled on säilinud eelajaloolisest ajast enne suurte keelkondade levimist ja nende rahvaste rändamist vastavale alale.

Nii näiteks on baski keeles palju ladina, hispaania ja prantsuse laene, samuti mõned keldi ja araabia laenud. Baski keelest on laenatud näiteks hispaania sõnad izquierdo ´vasak´ ja chatarra ´vanaraud´, ´koli´ ning võib-olla prantsuse sõna bizarre ´veider´, pentsik baski bizar ´habe´; siit ka eesti bisarne.

Üks isolaatkeelte olemasolu seletus on see, et need võivad olla suurema keeleperekonna viimane allesjäänud haru. Võimalik, et sellel keelel oli minevikus sugulaskeeli, kuid nad on sellest ajast alates dokumenteerimata kadunud. Teine seletus keeleisolaatidele on see, et need arenesid teistest keeltest eraldatuna. See seletus kehtib enamasti viipekeelte kohta, mis on tekkinud teistest kõne- või viipekeeltest sõltumatult.[1]

  1. "Language isolate".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

M. Ehala, K. Habicht, P. Kehayov, A. Zabrodskaja "Keel ja ühiskond" 2020