Islami revolutsiooniline kaardivägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Iraani väeüksusest; Iraani küla kohta vaata artiklit Sepāh (Iraan); endise Liibüa sõjaväeüksuse kohta vaata artiklit Revolutsiooniline kaardivägi

Islami revolutsiooniline kaardivägi
سپاه پاسداران انقلاب اسلامی
Seal of the Army of the Guardians of the Islamic Revolution.svg
Asutatud 1979
Riik Flag of Iran.svg Iraan
Haru Ühendstaap
Maavägi
Õhuvägi
Merevägi
Al Quds-üksus
Basiji mobilisatsioonijõud
Suurus ≈120 000 - 125 000
Deviis Ja valmistage neile ette kõik, mida te suudate jõududest
(وَأَعِدُّوا لَهُمْ مَا اسْتَطَعْتُمْ مِنْ قُوَّةٍ) (Koraan 8:60)
Lahingud
Ülemad
Ülemjuhataja kindralmajor Mohammad Ali Jafari
Sümboolika
Lipp Flag of the Army of the Guardians of the Islamic Revolution.svg

Islami revolutsiooniline kaardivägi (pärsia keeles سپاه پاسداران انقلاب اسلامی‎ Sepâh-e Pâsdârân-e Enghelâb-e Eslâmi 'Islamirevolutsiooni valvurite armee'; lühidalt Sepâh; ingliskeelsest nimest lühend IRGC) on Iraani relvajõudude osa, mis asutati ajatolla Khomeini käsul[1] pärast 1979. aasta revolutsiooni 22. aprillil 1979.[2] Kui Iraani Islamivabariigi sõjavägi (ehk arteš) kaitseb põhiseaduse järgi riigi piire ja hoiab ära sisekonflikte, siis revolutsioonilise kaardiväe (ehk pasdaran'i) ülesandeks on kaitsta riigi islamivabariiklikku süsteemi.[3] Revolutsiooniline kaardivägi on sätestanud, et nende ülesandeks islamisüsteemi kaitsmisel on ära hoida võimalikud kahjulikud välismõjutused, nagu sõjaväelised riigipöördekatsed või "normist kõrvalekalduvad liikumised".[4]

Islami revolutsioonilisse kaardiväkke kuulub maa-, mere- ja õhujõududes kokku umbes 125 000 sõdurit. Kaardiväe merejõud on praegu (2018) peamine Pärsia lahte kontrolliv üksus.[5] Kaardiväe käsu all on ka umbes 90 000 sõduriga Basiji paramilitaarüksus.[6] Revolutsioonilise kaardiväe meediaharu on Sepah' uudised.[7]

Islami revolutsiooniline kaardivägi on oma ajaloo jooksul kasvanud algsest ideoloogilisest väeüksusest palju suuremaks ning on omandanud mõjuvõimu pea igas Iraani ühiskonna harus. Kaardiväe mõjukus kasvas enim president Maḩmūd Aḩmadīnezhādi ametiaja jooksul, eriti 2009. aasta presidendivalimiste ja nendele järgnenud meeleavalduste mahasurumise ajal. Paljud lääne eksperdid on arvamusel, et revolutsioonilise kaardiväe mõjukus ületab isegi paljude kohalike usujuhtide oma.[8][9][10]

Alates 2007. aastast on kaardiväe ülemjuhataja Mohammad Ali Jafari, enne teda oli sellel ametikohal kümme aastat Yahya Rahim Safavi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. IISS Military Balance 2006, Routledge for the IISS, London, 2006, lk 187
  2. staff, writer. "How was IRGC founded?". Tasnim news Agency (inglise keeles). Vaadatud 22. aprill 2017. 
  3. "Profile: Iran's Revolutionary Guards". BBC. 18. oktoober 2009.
  4. Morris M Mottale. "The birth of a new class – Focus" (inglise keeles). Al Jazeera English. Vaadatud 29. oktoober 2013. 
  5. "The Consequences of a Strike on Iran: The Iranian Revolutionary Guard Corps Navy" GlobalBearings.net, 15. detsember 2011.
  6. Aryan, Hossein. "Iran's Basij Force – The Mainstay of Domestic Security. 15. jaanuar 2009" (inglise keeles). RFERL. Vaadatud 25. detsember 2011. 
  7. "Picture imperfect" 9. märts 2013 The Economist
  8. "Arrests at new Iranian protests" (inglise keeles). BBC News. 21. juuli 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2009. Vaadatud 21. juuli 2009. 
  9. "Crisis as Opportunity for the IRGC" (inglise keeles). Stratfor. 27. juuli 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2009. Vaadatud 1. august 2009. 
  10. Abdo, Geneive (7. oktoober 2009). "The Rise of the Iranian Dictatorship". Foreign Policy (inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2009. Vaadatud 13. oktoober 2009.