Mine sisu juurde

Isarnus Fontianost

Allikas: Vikipeedia

Isarnus Fontianost (ka Isarnus Tacconi või Isarnus Morlane; surnud 18. septembril 1310) oli Lõuna-Prantsusmaa päritolu vaimulik, Riia, Lundi ja Salerno peapiiskop.[1]

Isarnus sündis Carcassonne'i lähedal 13. sajandi keskpaiku. Samas piirkonnas olid varem aktiivselt tegutsenud katarid ja ka Isarnuse emapoolne vanaisa seostati nendega. Selline üpris lähedane sugulus ketseriga ei takistanud siiski Isarnuse edukat vaimulikukarjääri. 1290. aastal oli temast saanud Narbonnes'i piiskop, mõned aastad hiljem oli ta aga juba paavst Bonifatius VIII lähikonnas. Temast sai liige kuuria audiitorite kolleegiumis, mis tegeles paavstile esitatud kaebuste läbivaatamisega. Lisaks sellele tegutses Isarnus ka paavsti legaadina Prantsusmaal ja Taanis.[1]

1300. aastal, kui Rooma suundunud Riia peapiiskop Johann III suri, otsustas paavst uueks Liivi- ja Preisimaa kirikupeaks teha just Isarnuse. Detsembris anti talle üle peapiiskopi regaalid ja mõni aeg hiljem oli ta sunnitud asuma lahendama tõsist probleemistikku, mis Liivimaal oli tekkinud.[1]

Nimelt olid 1297. aastal omavahelisse kodusõtta sattunud Riia linn ja Liivi ordu, aasta hiljem sõlmisid aga orduvastase liidu ka peapiiskop ning Saare-Lääne ja Tartu piiskopid. Kuid liitu astunud said ordult peagi lüüa ja peapiiskop langes koguni vangi. Peapiiskopkond ja suur osa Saare-Lääne piiskopkonnast langes aga ordu võimu alla ning Riia ja ordu tüli jätkus, sellesse sekkusid linna liitlastena veel ka paganlikud leedulased. Isarnus püüdis vaenutsevaid osapooli lepitada ning saavutaski 1302. aastaks peapiiskopkonna ja Saare-Lääne alade tagastamise vaimulikele. Samuti esitas ta ettepaneku Riia ja ordu lepitamiseks, kuid paraku ei võtnud linn seda vastu.[1]

1302. aastal õnnestus Isarnusel saada aga Lundi peapiiskopiks ning seetõttu loobus ta problemaatilisest Riia kirikupea kohast. Tema lahkumise järel jäi see amet ligi kaheks aastaks täitmata. Isarnus hoidis Liivimaal aga jätkuvalt silma peal ning erinevalt enamikust Riia peapiiskoppidest suutis ta seejuures hästi läbi saada ka orduga.[1]

Isarnus sai 1310. aastal Salerno peapiiskopi koha, kuid suri juba samal aastal.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Forstreuter 1970
Eelnev
Johann III
Riia peapiiskop
13001302
Järgnev
Jens Grand
(titulaarpiiskop)
Eelnev
Jens Grand
Lundi peapiiskop
13021310
Järgnev
Esger Juul
Eelnev
Bernardo di Ponte
Salerno peapiiskop
1310
Järgnev
Reoberto Arcofate de Malovicino