Inju mõis

Allikas: Vikipeedia
Inju mõisa härrastemaja[1]

Inju mõis (saksa keeles Innis) oli rüütlimõis Viru-Jaagupi kihelkonnas Virumaal. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub endine mõisasüda Inju külas Vinni vallas Lääne-Viru maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisat on esmamainitud 1479. aastal[2]. 1520. aastast oli mõisa omanik Jürgen Weddwes, 1550. aastast Jürgen Payküll. 17. sajandil oli mõisa omanik Gustav Adolph Mellyn.[3] Aastatel 1877–1919 kuulus mõis Krausedele.[2]

Inju mõisa härrastemaja sai valmis 1894. aastal[1]. Arhitektuuriliselt on itaaliapärane palazzo-taoline härrastemaja uusrenessanss-stiilis[1]. Inju mõisa härrastemaja, Inju mõisa park[4], Inju mõisa aidad[5][6], Inju mõisa riistakuur[7] ja Inju mõisa kuivati[8] on tunnistatud kultuurimälestisteks.

Inju mõisa kuivati

Eesti NSV ajal tegutses mõisahoonetes Inju Lastekodu. Inju mõis jäi tühjaks 2009. aasta lõpus, kui Inju Lastekodu[9] ja Rakvere Lastekodu asendamiseks valmisid Vinni Perekodu viis pereelamut ja tegelusmaja. Lühikest aega kasutas maja veel Vaeküla Kool. 2011. aastal müüdi Inju mõis Soome perele.[1][10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kultuurimälestiste riiklik register (vaadatud 16.03.2013)
  2. 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 163.
  3. V. Mölderkivi, S. Rüütel (toimetajad). Rakvere rajooni Tööpunalipu ordeniga Eduard Vilde nimeline kolhoos. Tallinn, 1984
  4. Inju mõisa park kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.05.2023)
  5. Inju mõisa ait 1 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.05.2023)
  6. Inju mõisa ait kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.05.2023)
  7. Inju mõisa riistakuur kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.05.2023)
  8. Inju mõisa kuivati kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 21.05.2023)
  9. Inju Lastekodu ümberkorraldamine, Vinni Vallavolikogu määrus, RT IV, 13.11.2018, 13
  10. Inju mõis leidis viimaks uued omanikud, Virumaa Teataja, 1. juuli 2011

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]