Inimese esteetilisest kasvatusest

"Inimese esteetilisest kasvatusest" ("Über die ästhetische Erziehung des Menschen") on Friedrich Schilleri teos. See on 1795. aastal ilmunud kirjade vormis traktaat, mille teemad on Immanuel Kanti esteetika raamatus "Otsustusvõime kriitika" ja Prantsuse revolutsiooni kulg.

Algul tahtis Schiller raamatus pealkirjaga "Kallias ehk Ilust" kummutada Kanti väite, et ilu ja maitse on subjektiivsed. Intelligiibli ja empiirilise maailma, mõistuse ja meelelisuse dualismile Kantil vastab Schilleril paratamatuse ja vabaduse, meelelisuse ja mõistuse, kujutlusjõu ja tunnetusvõime, suva ja seaduse ning loomuse ja kultuuri mõiste kõrvutamine. Schilleri moraalifilosoofilised, antropoloogilised ja ajaloofilosoofilised mõtisklused on kõige põhjalikumalt esitatud kirjades "Inimese esteetilisest kasvatusest". Ta protesteerib nii valgustuse mõistuse sunnidiktaadi kui ka meelte või loomuse suva vastu. Schiller on pettunud Prantsuse revolutsiooni tulemustes ning vastustab nii aristokraatliku riigi suva kui ka rahva võimu, mis ei suutnud poliitiliselt vastata valgustuse nõutud mõistuse pretensioonile. Ta püüab seletada, miks Prantsuse revolutsioon nurjus ja Prantsusmaa ei toonud tõotatud humaansust.

Tekke- ja väljaandmislugu

Kirjad inimese esteetilisest kasvatusest lähevad tagasi Kirjadele Augustenburgi printsile, mille Schiller kirjutas veebruari ja detsembri vahel 1793. Kui need kirjad Kopenhaagenis Christianborgi lossi tulekahjus 26. veebruaril 1794 kaduma läksid, hakkas Schiller neid taaslooma, kuid suurte muudatustega võrreldes algse redaktsiooniga, millest on olemas ainult ärakirja ärakiri. Kirjad 1–9 ilmusid 1795 väljaande Die Horen 1. numbris, kirjad 10–16 selle 2. numbris. Viimased kirjad (17–27) avaldas Schiller juunis 1795 6. numbris pealkirjaga "Sulav ilu". Schiller kavandas luksusväljaannet Augustenburgi printsi jaoks, kuid see ei saanud teoks. Aastal 1801 ilmus traktaat "Ueber die ästhetische Erziehung des Menschen in einer Reyhe von Briefen" raamatu kujul kogu "Kleinere prosaische Schriften" 3. osana.

Kokkuvõte

Esimene kiri

Kirjad sisaldavad tulemusi Schilleri uurimistest kauni ja kunsti üle. See aine on vahetult seotud parima osaga meie õndsusest ja lähedalt seotud inimloomuse moraalse õilsusega. Tema süda tunneb ja harrastab ilu kogu väge ning võtab uurimuses, kus sageli tuleb apelleerida tunnetele, kõige raskema osa enda peale.

Schilleri ideed on ammutatud pigem suhtlusest iseendaga kui rikkalikust maailmakogemusest.

Järgnevad väited rajanevad peamiselt Immanuel Kanti aluslausetel.

Nende ideede asjus, mis valitsevad Kanti süsteemi praktilises osas, on ainult filosoofid lahkarvamusel, aga inimesed on alati ühel meelel olnud. Kui need vabastada tehnilisest vormist, hakkavad need näima tavamõistuse aegunud ütlustena ja moraaliinstinkti tõsiasjadena, mille tark loodus on inimesele eestseisjaks seadnud, kuni selge taipamine ta täisealiseks teeb. Aga seesama tehniline vorm, mis tõe arule nähtavaks teeb, varjab seda tunde eest, sest arul tuleb sisemeele objekt hävitada, et see omandada. Nagu keemik, leiab ka filosoof ühinemise ainult lagundamise abil ja ainult kunsti piinade kaudu vabatahtliku looduse töö. Et põgusat nähtumust tabada, peab ta selle reegliga aheldama, selle ilusa keha mõistetesse hakkima ning hoidma selle elavat vaimu viletsas sõnaluukeres. Pole siis ime, kui loomulik tunne ei tunne end säärases pildis ära ning tõde näib analüütiku suus paradoksina.

Ka järgnevad uurimised võivad oma ainet meeltest kaugendada, kui need seda arule lähendada püüavad. Ilu kohta kehtib see veel enam kui moraalikogemuste kohta. Kogu selle maagia rajaneb saladusel. Kui kaob selle elementide vajalik ühendus, kaob ka selle olemus.

Teine kiri

Võib-olla ei ole õige aeg otsida esteetilise maailma seaduseraamatut, sest moraaliasjad on palju aktuaalsemad ning aeg nõuab filosoofilt tungivalt tegelemist kõige täiuslikuma kunstiteosega, tõelise poliitilise vabaduse rajamisega? Schiller ei taha töötada teise aja jaoks ning peab kohuseks oma ajastu vajaduste ja maitsega arvestada, nagu on lubamatu ignoreerida oma ringkonna kombeid ja harjumusi. Paistab, et ajastu hääl ei soosi kunsti. Sündmuste käik on andnud aja geeniusele suuna, mis ähvardab teda ideaali kunstist üha kaugemale viia. Viimane peab tegelikkusest eemalduma ja julgelt vajadust trotsima, sest kunst on vabaduse tütar ning saama eeskirja vaimude paratamatuselt, mitte mateeria hädavajaduselt. Praegu aga on inimkond vajaduse türanliku ikke all. Kasu on aja suur ideaal, mille kaalukausil pole kunsti vaimsetel teenetel kaalu. Isegi filosoofia ahendab kunsti piire ja kunst taganeb teaduse ees.

Nii filosoof kui ka maailmainimene jälgivad pingsalt poliitilisi sündmusi, milles usutakse inimkonna saatus kaalul olevat. Kas sellest vestlusest kõrvalejäämine ei reeda mitte laiduväärset ükskõiksust ühiskonna hüvangu vastu? Eriti peab see suur kohtuasi huvitama isemõtlejat. Küsimus, millele muidu on vastatud ainult tugevama õigusega, paistab nüüd olevat toodud puhta mõistuse kohtu ette, ja seetõttu võib end selle mõistusekohtu kaasistujaks pidada igaüks, kes suudab paigutada end terviku keskele ja tõsta oma indiviid liigiks, olles inimese ja maailmakodanikuna ühtlasi erapoolik. Ei otsustata mitte ainult tema enda asja, vaid tuleb ka kõnelda seaduste järgi, mida ta mõistusega vaimuna iseendale suudab dikteerida ja on õigustatud dikteerima.

Ilu ei ole võõras mitte niivõrd ajastu vajadusele kui ajastu maitsele. Selleks et seda poliitilist probleemi kogemuses lahendada, tuleb võtta appi esteetiline, sest vabaduseni jõutakse ilu kaudu.

Kolmas kiri

Loodus toimib inimese eest seal, kus inimene ei saa veel vaba intellektina ise toimida. Aga just see teebki ta inimeseks, et ta ei jää pidama selle juures, mis loodus temast tegi, vaid suudab samme, mis loodusel kavas olid, mõistusega tagasi pöörata, muundada paratamatuse töö oma vaba valiku tööks ning tõsta füüsiline paratamatus moraalseks.

Inimene toibub oma meelelisest unest, tunneb end ära inimesena ja leiab end riigist. Vajaduste sund on ta sinna paisanud, enne kui ta sai selle olukorra vabalt valida. Paratamatus tõi selle loodusseaduste järgi, enne kui ta seda mõistuse seaduste järgi tuua sai. Aga sellise looduslikult paratamatu riigiga ei saanud ega saa moraalne inimene rahul olla. Sellesama õigusega, millega ta on inimene, hülgab ta pimeda paratamatuse võimu, nagu ta paljudes teisteski asjades on oma vabadusega sellest lahku löönud, nagu näiteks sugulist armastust kõlbelisusega labasusest vabastades ja iluga õilistades. Nüüd loob ta loomuseisundi idee, mille mõistus kuulutab paratamatuks, seab seal lõppeesmärgi, mida tal tegelikus loodusseisundis ei olnud, ja postuleerib valiku, milleks ta tookord suuteline ei olnud, ja toimib nüüd nii, nagu ta hakkaks otsast peale ning oma selge taibu tõttu ja vaba otsusega asendaks sõltumatuse seisundi lepingute seisundiga. Pimeda suva vastupanu võib ta ignoreerida, sest pimedate jõudude tööl ei ole vabaduse jaoks autoriteeti ja kõik peab alluma lõppeesmärgile. Nii sünnib ja õigustab end täisealiseks saanud rahva katse muundada loomuriik kõlbeliseks riigiks.

See loomuriik (nagu võib nimetada iga poliitilist kehandit, mis ei tuleta oma korraldust mitte seadustest, vaid jõududest), on vastuolus moraalse inimesega, kellel pelk seaduspära peab teenima seadust, kuid on piisav füüsilisele inimesele, kelle jaoks seadused on ainult selleks, et jõududega kokku leppida. Aga füüsiline inimene on tegelik, kõlbeline inimene ainult problemaatiline. Kui nüüd mõistus loomuriigi ära kaotab, et oma riik asemele panna, siis riskib ta tegeliku füüsilise inimesega, ühiskonna olemasoluga pelgalt võimaliku ühiskonnaideaali nimel. Ta võtab inimeselt ära midagi, mis tal tegelikult on ja ilma milleta tal mitte midagi ei ole, ja näitab talle midagi, mis tal võiks olla ja peaks olena. Kui ta on inimeselt liiga palju oodanud, siis on ta temalt inimlikkuse nimel, mis tal puudu on ja mille puudumine tema olemasolu ei kahjusta, ära võtnud ka vahendid loomalikkuse jaoks, mis on ometi inimlikkuse tingimus.

Sellal kui moraalse ühiskonna idee kujuneb, ei tohi füüsiline ühiskond hetkekski lakata. Ühiskonna kestmiseks tuleb leida tugi, mis teeb selle sõltumatuks loomuriigist, mida tahetakse kaotada.

Seda tuge ei leita inimese loomulikust iseloomust, mis on isekas ja vägivaldne ning on sihitud pigem ühiskonna hävitamisele. Seda ei leita ka tema kõlbelisest iseloomust, mis tuleb alles kujundada ja mida seadusandja ei saa mõjutada ega sellega kindlalt arvestada, sest see on vaba ega nähtu kunagi. Niisiis tuleks füüsilisest iseloomust kõrvaldada suva ja moraalsest iseloomust vabadus, viia esimene seadustega vastavusse ja teha teine muljetest sõltuvaks, viia esimene mateeriast kaugemale ja tuua teine mateeriale lähemale, et luua kolmas iseloom, mis on mõlemaga suguluses, sillutab teed jõudude võimult seaduste võimule ega takista moraalse iseloomu arengut, vaid on nähtamatu kõlbelisuse meeleline pant.

Neljas kiri

Ainult niisuguse iseloomu ülekaal mingil rahval saab teha kahjutuks riigi muutumise moraaliprintsiipide järgi, ja ka ainult niisugune iseloom saab tagada selle muutuse kestmise. Moraaliriigi rajamisel arvestatakse kõlblusseaduse kui toimiva jõuga, ja vaba tahe tuuakse põhjuste riiki, kus valitseb range paratamatus. Aga inimese tahte määrangud jäävad alati juhuslikuks ja ainult absoluutsel olendil langeb füüsiline paratamatus moraalsega kokku. Nii et selleks et kõlbelise käitumisega saaks arvestada, peavad juba loomulikud tungid viima kõlbelise iseloomuni. Inimese tahe on aga kohuse ja kalduvuse vahel täiesti vaba, ja sellesse ei saa ega tohi füüsiline sund sekkuda. Et see valikuvõime säiliks, aga jääks ikkagi jõudude põhjuslikus seoses usaldatavaks lüliks, peavad mõlemad ajed olema nähtumuste riigis täiesti võrdsed ning hoolimata vormi erinevusest peab tahtmise mateeria jääma samaks, nii et tema tungid on tema mõistusega piisavalt kooskõlas, et kõlvata universaalseks seadusandluseks.

Iga indiviid kannab endas algete ja kutsumuse poolest puhast ideaalinimest ja tema olemasolu suur ülesanne on selle muutumatu ühtsusega kõikides oma muutustes kooskõlas olla. (Märkus. Vt Johann Gottlieb Fichte "Vorlesungen über die Bestimmung des Gelehrten".) Seda puhast inimest esindab riik, objektiivne ja ühtlasi kanooniline vorm, milles subjektide mitmekesisus püüab ühineda. Inimene saab aja jooksul idee-inimesega kokku langeda kas nii, et puhas inimene allutab empiirilise inimese, riik kaotab inimesed ära, või nii, et indiviid saab riigiks, aja-inimene õilistub idee-inimeseks.

Ühekülgses moraalses hindamises langeb see erinevus ära, sest mõistus on rahuldatud, kui tema seadus tingimusteta kehtib, aga täielikus antropoloogilises hindamises, kus vormi kõrval loeb ka sisu ja ka elaval tundel on hääl, tuleb seda arvestada. Ühtsus nõuab mõistust, loomus nõuab mitmekesisust, ja mõlemad seadusandjad vajavad inimest. Esimese seaduse sisendab inimesse äraostmatu teadvus, teise hävitamatu tunne. Kui kõlbeline iseloom saab end maksma ainult loomuliku iseloomu arvel, siis on haridus veel puudulik. Ja riigikord, mis saab ühtsust saavutada ainult mitmekesisust ära kaotades, on veel väga ebatäiuslik. Riik peab indiviidides austama ka indiviidide subjektiivset ja spetsiifilist iseloomu ega tohi kõlbluse nähtamatut riiki levitades nähtumuse riiki inimtühjaks teha.

Kui mehaaniline kunstnik annab vormitule massile oma eesmärgid, siis ta tarvitab kõhklematult vägivalda, sest loodus, mida ta töötleb, ei vääri iseenesest austust ning teda ei huvita tervik osade pärast, vaid osad terviku pärast. Sama lugu on kaunis-kunstnikuga, ainult et ta ei näita seda välja. Ta püüab silma, mis selle aine oma kaitse alla võtab, näilise järeleandlikkusega petta. Hoopis teine lugu on pedagoogilise ja poliitilise kunstnikuga, kes teeb inimesed endale ühtaegu materjaliks ja ülesandeks. Eesmärk pöördub ainesse tagasi, ja kuna tervik teenib osi, võivad osad tervikuga kohaneda. Hoopis teistsuguse austusega, kui kaunis-kunstnik teeskleb endal oma mateeria vastu olevat, peab riigikunstnik oma mateeriale lähenema, ja mitte puhtsubjektiivselt ja petuefekti jaoks meeltes, vaid objektiivselt ja seesmise olemuse jaoks peab ta säästma selle omapära ja isiksust.

Aga just sellepärast, et riik peab kujundama end iseenese abil ja iseenda jaoks, peab tema teostumiseks osad häälestatama terviku ideele. Et riik esindab puhast ja objektiivset inimsust oma kodanike südames, siis peab ta hoidma kodanikega sedasama suhet, mis neil omavahel on, ja saab nende subjektiivset inimsust austada ainult niivõrd, kui see on õilistunud objektiivseks. Kui sisemine inimene on iseendaga üksmeeles, siis päästab ta ka käitumise ülima universaliseerituse korral oma omapära, ja riik on ainult tema kauni instinkti tõlgendaja, tema sisemise seadusandluse selgeim vormel. Kui subjektiivne inimene vastandub objektiivsele inimesele rahva iseloomus nii kontradiktoorselt, et viimane saab võitja olla ainult esimest alla surudes, rakendab riik kodanikule seaduse ranget tõsidust ning peab vaenuliku individuaalsuse austuseta jalge alla tallama, et mitte selle ohvriks langeda.

Inimene saab endale vastanduda kas metslasena, kui tal tunded valitsevad põhimõtete üle, või barbarina, kui tal põhimõtted hävitavad tunded. Metslane põlgab kunsti ja tunnistab loomuse oma piiramatuks käskijaks; barbar pilkab ja teotab loomust, aga metslasest põlgusväärsemana saab ta sageli oma orja orjaks. Haritud inimene teeb loomuse oma sõbraks ja austab selle vabadust, pelgalt ohjeldades selle suva.

Nii et kui mõistus toob füüsilisse ühiskonda oma moraalse ühtsuse, ei tohi ta loomuse mitmekesisust haavata. Kui loomus püüab ühiskonna moraalses rajamises oma mitmekesisust maksma panna, siis ei tohi see moraalset ühtsust kahjustada; võitev vorm on ühtviisi kaugel ühetaolisusest ja segadusest. Nii et rahval, mis suudab paratamatuse riigi asendada vabaduse riigiga ja väärib seda, peab olema iseloomu terviklikkust.

Viies kiri

Kas praegune ajastu, praegused sündmused, näitavad seda iseloomu?

Tõsi, arvamuse autoriteet on langenud, suva on paljastatud: tal on veel võimu, kuid mitte väärikust. Inimene on ärganud kauaaegsest ükskõiksusest ja enesepettusest, ja selge häälteenamusega nõuab ta oma võõrandamatute õiguste taastamist. Ta võtab ka vägivaldselt selle, millest ta enda arvates on ebaõiglaselt ilma jäetud. Loomuriigi ehitis kõigub, selle pehkinud alused kõiguvad ja paistab, et on olemas füüsiline võimalus seada troonile seadus, austada lõpuks inimest kui omaette eesmärki ja teha tõeline vabadus poliitilise ühenduse aluseks. Asjatu lootus. Moraalne võimalus puudub.

Me näeme korraga metsikust ja loidust.

Alamates ja arvurikastes klassides näema tooreid seadusetuid tunge, mis vallanduvad pärast kodanikukorra lagunemist ja ruttavad ohjeldamatu raevuga loomalikku rahuldust saama. Kuigi objektiivsusel oli põhjust riigi üle kaevata, peab subjektiivne inimsus jääma korralikuks. Kas tohib riiki selle eest laita, et ta ei hoolinud inimloomuse väärikusest, kui tal oli tarvis oma olemasolu kaitsta? Tema lagunemine sisaldab tema õigustust. Köidikutest vabanenud ühiskond ei rutta edasi orgaanilisse ellu, vaid langeb tagasi elementide riiki.

Tsiviliseeritud klassid pakuvad veel vastikumat vaatepilti: näeme loidust ja iseloomu rikutust, mis on seda nörritavam, et selle allikas on kultuur ise. Aru valgustus, mille üle peenemad seisused mitte päris õigustamatult uhked on, ei paista olevat meelsust õilistanud, vaid on pigem rikutust maksiimidega süvendanud. Me salgame loomust seal, kus tal on õigus, kuid võtame oma põhimõtted ikkagi loomuselt. Kultuur, mis on kaugel sellest, et meid vabastada, kujundab meis ainult uut vajadust. Füüsilise köidikud tõmbuvad aina hirmutavalt kokku, nii et hirm kaotada lämmatab kõige tulisemagi paremaks saamise tungi ja passiivse kuulekuse maksiimi peetakse ülimaks elutarkuseks. Nõnda kõigub aja vaim äraspidisuse ja tooruse, loomuvastasuse ja pelga loomuse, ebausu ja moraalse uskmatuse vahel, ja sellele seab mõnikord piire ainult halbade asjade tasakaal.

Kuues kiri

Schiller ei karda, et on selle kirjeldusega ajastule liiga teinud. Ta ootab pigem vastuväidet, et see kirjeldus käib kõikide kultuurrahvaste kohta, sest nad kõik peavad targutamise tõttu loomusest ära langema, enne kui nad saavad mõistuse abiga tagasi tulla.

Aga tänapäeva inimsus on väga erinev kunagisest, eriti Vana-Kreeka omast. Me saame küll iga muu pelga loomusega võrreldes kiidelda harituse ja peenusega, aga kreeka loomusega käis koos kunst ja tarkus, ilma et loomus oleks nende ohvriks langenud. Kreeklased jätavad meid häbisse oma lihtsusega, mis on meie ajastule võõras, ning on ühtlasi meie võistlejad ja sageli eeskujud just neis eelistes, millega me end oma kommete loomuvastasuse puhul lohutame. Korraga täis vormi ja küllust, korraga filosofeerivad ja kujutavad, korraga õrnad ja energilised – niisugustena näeme neid suurepärases inimsuses ühendamas fantaasia noorust mõistuse mehelikkusega.

Tol vaimujõudude kauni ärkamise ajal ei olnud meelte ja vaimu vahel veel kindlaid piire. Luule ja spekulatsioon võisid vajaduse korral ülesanded vahetada, sest kumbki austas omal moel tõde. Mõistus tõmbas mateeria armastusega kõrgustesse kaasa. Ta küll lahkas inimloomust ja saatis selle võimendatuna jumalatesse laiali, ent ei kiskunud seda tükkideks, sest üheski jumalas ei puudunud kogu inimsus. Ka meil on inimsoo pilt indiviididesse võimendatult laiali saadetud, aga fragmentidena, mitte muudetud segudena, nii et indiviidid tuleb ükshaaval läbi käia, et soo terviklikkus kokku korjata. On kiusatus öelda, et meil avalduvad meelemõistusjõud nii lahutatult, nagu psühholoog neid mõttes lahutab, ning mitte ainult üksiksubjektid, vaid terved inimklassid ilmutavad ainult osa oma annetest, kuna teised on ainult tuhmi jäljena vihjatud.

Tõsi, praegusel inimpõlvel tervikuna on eeliseid ka võrreldes parimaga ajaloos, aga ükski tänapäeva inimene ei suudaks inimsuse võistluses üksikut ateenlast võita.

Millest see tuleb, et indiviidid jäävad alla, kuigi inimsool tervikuna on eelis? Miks ei saa üksik tänapäeva inimene olla oma aja esindaja nagu kreeklane? Sest kreeklasele andis vormid kõike ühendav loomus, tänapäeva inimesele kõike lahutav aru.

Kultuur ise ongi uuemale inimkonnale selle haava löönud. Niipea kui laienenud kogemus ja määratletum mõtlemine tegi vajalikuks teaduste selgema lahutamise ning riikide keerukam kellavärk seisuste ja tegevusalade rangema eraldamise, kärises ka inimloomuse sisemine liit ja hukutav tüli lõhestas tema harmoonilised jõud. Intuitiivne ja spekulatiivne aru jagunesid nüüd teineteist vaenates eri alade vahel, mille piire nad hakkasid nüüd umbusklikult ja kiivalt valvama, ja vallast, millele oma tegevus kitsendati, tehti endale iseenda sees ka isand, mis sageli hakkas ülejäänud andeid alla suruma. Ühes inimeses laastab vohav kujutlusvõime aru vaevalised istandikud, teises lämmatab abstraheerimisvaim tule, mis peaks südant soojendama ja fantaasiat sütitama.

Selle laose, millele kunst ja õpetatus sisemises inimeses aluse panid, tegi uus valitsemise vaim täielikuks ja üldiseks. Muidugi ei saanud riigi korraldus jääda lihtsaks, kui kombed ja olud lihtsuse kaotasid, aga see ei ülenenud kõrgemaks loomseks eluks, vaid mandus jämedaks mehaanikaks. Kreeka riikides sai iga indiviid elada sõltumatut elu ning saada vajaduse korral tervikuks, nüüd aga ilmus osav kellavärk, kus lõpmata paljudest elututest osadest on pandud kokku mehaaniline elu. Riik ja kirik, seadused ja kombed, löödi lahku. Nauding lahutati tööst, vahend eesmärgist, pingutus tasust. Inimene on väike fragment, mis on alatiseks aheldatud terviku fragmendi külge. Tema kõrvus on alati ainult selle ratta ühetooniline müra, mida ta ringi ajab. Temas ei arene kunagi välja tema olemuse harmoonia. Ta ei vermi inimsust selle loomuses, vaid temast saab tema tegevusala, tema teaduse pitser. Isegi see vaene, fragmentaarne osa, mis üksikuid lülisid veel tervikuga seob, ei sõltu vormidest, mida nad endale aktiivselt annavad (sest kuidas saaks nii nõudliku ja valgustkartva kellavärgi nende vabaduse hoolde usaldada?), vaid kirjutatakse neile vormulariga, mis nende vaba taipu ahendab, hoolika rangusega ette. Surnud kirjatäht esindab elavat aru, ja treenitud mälu on kindlam juht kui geenius ja tunne.

Kui riik teeb mehe mõõdupuuks ameti, kui ta austab ühes oma kodanikus ainult mälu, teises ainult tabeliaru, kolmandas ainult mehaanilist aru; kui ta ühe puhul rõhub ainult teadmistele, iseloomust hoolimata, teise puhul aga lubab suurimat arupimedust, sest tal on korravaim ja ta käitub seaduskuulekalt; kui ta vabastab inimese ekstensiivsusest, et ta viiks need üksikud oskused suure intensiivsuseni, siis pole ime, et meelemõistuse ülejäänud anded jäetakse hooletusse, et kogu hool pühendada üksikutele annetele, mis toovad au ja tasu. Jõuline geenius ei tee oma tegevusala piiridest oma tegevuse piire, aga keskpärane talent kulutab tegevuseks, mis on talle osaks langenud, kogu oma napi jõu, ja see ei saa olla tavaline pea, kellel hoolimata elukutsest jääb veel midagi harrastusteks üle. Harva vaatab riik sellele hea pilguga, kui jõud ületavad ülesanded või kui geeniusega mehe vaimuvajadus toob tema ametile võistleja.

Nii hävitatakse aegamööda üksik konkreetne elu, et terviku abstraktsus saaks vireleda, ja riik jääb kodanikele alati võõraks, sest tunne ei leia teda kuskilt. Et valitsev osa on sunnitud oma kodanike mitmekesisust klassifitseerimisega kergendama ja võtma inimsust vastu ainult esindatuna, kaotab ta selle lõpuks täiesti silmist, segades selle ära aru soperdisega; ja valitsetav osa ei saa seadustesse suhtuda teisiti kui külma ükskõiksusega, sest need on nii vähe suunatud talle endale. Positiivne ühiskond tüdineb lõpuks sidet alal hoidmast, mida riik tal teha ei aita, ning kollabeerub (nagu see enamikus Euroopa riikides ammu on juhtunud) moraalseks loomuseisundiks, kus avalik võim on vaid veel üks partei, mida vihkab ja petab see, kelle tõttu ta on vajalik, ja austab ainult see, kes saab ilma temata läbi.

Kas inimkonnal oli selle sisemise ja välise jõu surve all võimalik minna teist teed. Spekulatiivne vaim, mis taotles võõrandamatut omandit ideede riigis, pidi saama meeltemaailmas võõraks ja mateeria vormi nimel kaotama. Tegevuse vaimul, mis oli suletud ühetaolisse objektide ringi ning oli seal veel rohkem kitsendatud vormelitega, pidi tervik silmist kaduma ja ta pidi koos oma tegevusvallaga vaeseks jääma. Nii nagu esimesel on kiusatus modelleerida tegelikku mõeldava järgi ning tõsta oma ettekujutusjõu subjektiivsed tingimused asjade olemasolu konstitutiivseteks seadusteks, sööstis viimane teise äärmusse, hinnates kogemust üldse kogemuse erilise fragmendi järgi ja tahtes kohandada oma tegevusala reeglid igale tegevusalale. Üks pidi langema tühja peenuse, teine pedantse piiratuse küüsi. Esimene oli üksiku jaoks liiga kõrgel, teine terviku jaoks liiga madalal. Aga selle vaimusuuna kahjulikkus ei piirdunud teadmise ja valmistamisega, vaid laienes ka tunnetele ja tegudele. Meelemõistuse tundlikkus sõltub astme poolest elavusest, ulatuse poolest kujutlusjõu tundlikkusest. Analüütilise võime ülekaal peab paratamatult fantaasialt jõu ja tulisuse ära võtma ning selle rikkust vähendab piiratum objektide vald. Abstraktsel mõtlejal on seetõttu sageli külm süda, sest ta lahkab muljeid, mis puudutavad hinge ainult tervikuna. Tegevusemehel on sageli ahas süda, sest tema kujutlusjõud, mis on suletud tema elukutse kitsasse ringi, ei saa laieneda võõrale ettekujutusliigile.

Schilleril oli tarvis näidata aja iseloomu kahjulikku suunda ja selle allikaid, mitte eeliseid, millega loodus neid korvab. Kuigi olemuse tükeldamine oli indiviididele halb, ei olnud inimsoo progress teisiti võimalik. Kreeka inimsuse ilming oli maksimum, millele ei saanud pidama jääda ja millest ei saanud kõrgemale tõusta. Ei saanud pidama jääda, sest aru oli kogunenud varude tõttu vältimatult sunnitud tundest ja kaemusest eralduma ning püüdlema tunnetuse selguse poole. Ei saanud kõrgemale tõusta, sest ainult teatud selguse aste on teatud külluse ja soojusega ühitatav.

Inimese mitmekesiseid andeid sai arendada ainult neid vastandades. See jõudude antagonism on kultuuri suur instrument, kuid ainult instrument, sest nii kaua kui see kestab, pole veel kultuuri. Ainult seeläbi, et inimeses üksikud jõud isoleeruvad ja omistavad endale eksklusiivse seadusandluse, satuvad nad vastuollu asjade tõega ning sunnivad ühismeelt, mis muidu toetub loiu rahuloluga välisilmingule, tungima objektide sügavusse. Kui puhas aru usurpeerib autoriteedi meeltemaailmas ja empiiriline aru allutab teda kogemuse tingimustele, kujunevad mõlemad anded täies küpsuses välja ning ammendavad kogu oma valla. Kujutlusjõud julgeb oma suvaga maailmakorda lagundada ja sunnib mõistust tõustma tunnetuse ülimate allikateni ning paratamatuse seadust kujutlusjõu vastu appi kutsuma.

Ühekülgsus jõudude rakendamisel viib küll indiviidi vältimatult eksitusse, kuid inimsoo viib see tõeni. Ainult kogu vaimuenergiat ühte fookusse koondades ja kogu oma olemust ühte jõusse kokku tõmmates anname sellele üksikule jõule otsekui tiivad ja viime ta kunstlikult kaugele üle nende piiride, mis loomus paistab olevat talle seadnud. Kõik indiviidid koos ei oleks loomuliku nägemisvõimega iial välja nuhkinud Jupiteri kaaslast, mille avastab astronoomi teleskoop; inimese mõttejõud ei oleks iial küündinud lõpmatuse analüüsini ega puhta mõistuse kriitikani, kui mõistus ei oleks üksikutes selleks kutsutud subjektides üksikustunud, end igasugusest ainest vabastanud ning kõige pingsama abstraktsiooni abil tingimatusse pilgu heitnud. Aga kas säärane puhtasse arusse ja puhtasse kaemusse otsekui lahustunud vaim suudab suudab loogika ranged ahelad luulejõu vaba käigu vastu välja vahetada ning asjade individuaalsust ustava ja karske meelega haarata? Siin seab loodus ka universaalgeeniusele piiri, millest see ei saa üle astuda, ja tõel on niikaua märtreid, kuni filosoofia teeb oma esmaseks ülesandeks eksituse ärahoidmise.

Kui palju maailmatervik inimlike jõudude eraldi väljaarendamisest ka ei võida, ei saa salata, et indiviidid kannatavad selle maailmaeesmärgi all. Võimlemisharjutustega kujundavad nad endale küll atleetliku keha, aga ilu kujundavad nad ainult ihuliikmete vaba ja ühtlase mänguga. Samamoodi saab üksikute vaimujõudude pingutamine luua küll erakordseid inimesi, aga ainult vaimujõudude ühtlane temperatuur saab luua õnnelikke ja täiuslikke inimesi. Ja kuidas me suhtuksime möödunud ja tulevasse ajastusse, kui inimloomuse väljakujundamine nõudis niisugust ohvrit? Me oleksime olnud inimsuse teenrid, me oleksime mitu aastatuhandeid inimsuse heaks orjatööd teinud ja kannaksime oma sandistatud loomuses selle teenistuse häbistavaid jälgi, et järelsugu saaks viibida moraalse tervise eest õndsas jõudeolekus hoolt kanda ning oma inimsust vabalt edasi kasvatada!

Aga kas inimene saab olla määratud selleks, et mingi eesmärgi nimel iseennast hooletusse jätta? Kas loodus võis meid oma eesmärkide tõttu ilma jätta täiuslikkusest, mida mõistus meile oma eesmärkidega ette kirjutab? See ei saa nii olla, et üksikute jõudude väljaarendamine nõuab nende terviklikkuse ohverdamist. Ja isegi looduse seadus seda peaks nõudma, tuleb meil see terviklikkus oma loomuses, mille kunst on lõhkunud, kõrgema kunstiga taastada.

Seitsmes kiri

Kas peaks seda mõju ehk olema oodata riigilt? Ei, praegune riik ongi selle kurja esile kutsunud, ja riik, mille mõistus idees endale ülesandeks seab, ei saa olla selle parema inimsuse alus, vaid peaks ise sellel põhinema. Praegune ajastu ei ilmuta seda inimsuse vormi, mis on riigi moraalse parandamise tarvilik tingimus, pigem otse vastupidi. Kui siinsed põhimõtted on õiged ja kui kogemus kinnitab siinset oleviku kirjeldust, siis on katse riiki niimoodi muuta enneaegne ja iga lootus, mis sellel põhineb, asjatu, kuni lahutatus sisemises inimeses on kaotatud ja tema loomus on piisavalt arenenud, et olla ise kunstnik ning mõistuse poliitiline looming teoks teha.

Mõistus näitab oma füüsilises loomises ette, millist teed moraalses loomises käia. Alles siis kui elementaarjõudude võitlus madalamates organisatsioonides on leevendatud, tõuseb ta füüsilise inimese õilsa kujundamiseni. Täpselt samuti peab elementide tüli eetilises inimeses, pimedate tungide konflikt, olema rahustatud, jäme vastandumine lakanud, et tohiks mitmekesisust soodustada. Iseloomu iseseisvus peab temas olema tagatud ja allumine võõrastele despootlikele vormidele asendatud sündsa vabadusega, et mitmekesisust temas tohiks allutada ideaali ühtsusele. Loomuinimesele, kes oma suva seadusetult kuritarvitab, ei tohi tema vabadust näidata. Kunstlikult inimeselt, kes oma vabadust veel vähe tarvitab, ei tohi tema suva ära võtta. Liberaalsete põhimõtete kinkimisest saab terviku reetmine, kui see liitub veel kääriva jõuga ja tugevdab niigi liiga võimast loomust. Kooskõla seadusest saab türannia indiviidi vastu, kui see seob end juba valitseva nõrkuse ja füüsilise piiratusega ning kustutab viimsegi hõõguva aktiivsuse ja omapära sädeme.

Aja iseloom peab sügavast alandusest alles sirguma, et vabaneda loomuse pimedast võimust ja tulla tagasi looduse lihtsuse, tõe ja külluse juurde. See on ülesanne rohkem kui üheks sajandiks. Vahepeal võib mõni katse üksikutes punktides õnnestuda, aga tervikut ei paranda see sugugi, ja käitumise vastuolu jääb ikkagi maksiimide ühtsuse vastu tunnistust andma. Teistes maailmajagudes hakatakse neegris inimsust austama ja Euroopas seda mõtlejas häbistama. Vanad põhimõtted jäävad, aga need hakkavad kandma sajandi rüüd, ja rõhumisele, millele varem andis autoriteedi kirik, laenab oma nime filosoofia. Kas heidetakse end kohkununa vabadusest, mis oma esimestes katsetustes ilmutab end alati vaenlasena, mugava orjuse käte vahele või siis sööstetakse pedantsest eestkostest meeleheitesse viiduna loomuseisundi metsikusse ohjeldamatusse. Usurpeerimine apelleerib inimloomuse nõrkusele, mäss inimloomuse väärikusele, kuni sekkub kõikide inimlike asjade suur valitseja – pime jõud – ja lahendab väidetava printsiipide tüli nagu tavalise kakluse.

Kaheksas kiri

Kas tõesti peab filosoofia sellelt alalt julguse ja lootuseta tagasi tõmbuma? Kas see kõige tähtsam hüve peab jääma vormitu juhuse hooleks, sellal kui vormide võim igas teises suunas laieneb? Kas pimedate jõudude konflikt kestab poliitilises maailmas igavesti ja ühiselu seadus ei saa vaenulikust isekusest iialgi võitu?

Sugugi mitte. Tõsi küll, mõistus ei hakka selle toore jõuga ise võitlema, vaid valib välja kõige väärikama võitleja ning annab talle jumalikud relvad.

Mõistus on teinud kõik, mis ta teha sai: leidnud seaduse ja selle välja öelnud. Teostama peavad selle julge tahe ja elav tunne. Et tõde jõududest võitu saaks, peab ta saama ise jõuks ning panna end nähtumuste maailmas esindama tungi, sest tungid on aistivas maailmas ainsad liikumapanevad jõud. See, et tõde pole oma võitvat jõudu veel näidanud, ei tule mitte sellest, et aru pole osanud tõde paljastada, vaid sellest, et süda on end tõele sulgenud ja tungid pole tõe eest väljas olnud.

Miks siis eelarvamused valitsevad ja pead on pimedad, kui filosoofia ja kogemus on nii palju valgust süüdanud. Ajastu on valgustatud, st on leitud ja kuulutatud piisavalt teadmisi, et vähemalt meie praktilisi põhimõtteid parandada. Vaba uurimise vaim on hajutanud luulumõisted, mis kaua aega juurdepääsu tõele tõkestasid, ja õõnestasid fanatismi ja pettuse alust. Mõistus puhastas end meelte ja sofistika petetest, ja filosoofia, mis meid alguses looduse vastu ässitas, kutsub meid valjuhäälselt ja tungivalt looduse rüppe tagasi. Miks me siis ikka veel barbarid oleme?

Et asi pole asjades, peab meelemõistuses olema midagi, mis ei lase eredaimatki tõde vastu võtta ja veenvaimatki tõde omaks võtta. Üks vanaaja tark väljendas seda nii: sapere aude.

Julge olla tark. On tarvis julgust, et võidelda loomuse inertsiga ja südame argusega. Sellepärast sündiski tarkusejumalanna Jupiteri peast täies relvis. Tal tuli rängalt võidelda meeltega, mis ei tahtnud magusast rahust välja tulla.

Suurem osa inimesi on võitlusest viletsusega nii kurnatud, et nad ei suuda ette võtta raskemat võitlust eksitusega. Nad on rahul, kui nad ei pea ise mõtlemisega vaeva nägema, ning lasevad meeleldi teistel oma mõistete eestkostjad olla, ja kui neil on kõrgemaid vajadusi, haaravad nad januse usuga vormelite järele, mis riigil ja preestritel seks puhuks valmis on. Need õnnetud väärivad kaastunnet. Põlgust väärivad need, keda parem saatus vajaduste ikkest vabastab, aga kes ise ikke valivad. Nad eelistavad hämaraid mõisteid, mis lubavad elavat tunnet ning fantaasiat, mis moodustab omatahtsi mugavaid kujusid, tõe kiirtele, mis nende uneluste meeldiva illusiooni ära ajavad. Neile petetele on nad kogu oma õnne rajanud, ja tõde võtab neilt kohe ära kõik, millel on nende jaoks väärtust. Nad peaksid juba targad olema, et tarkust armastada: seda tundis juba see, kes filosoofiale nime andis.

Aru valgustus väärib austust ainult niivõrd, kui ta mõjutab iseloomu. Vähe sellest, mõneti ta ka lähtub iseloomust, sest tee pähe tuleb avada südame kaudu. Tundevõime väljakujunemine on seega tungivam aja vajadus, mitte ainult sellepärast, et see võimaldab paremat taipu ellu rakendada, vaid ka sellepärast, et see ärgitab taipu parandama.

Üheksas kiri

Äkki on siin ring? Teoreetiline kultuur toob kaasa teoreetilise kultuuri, aga praktiline on teoreetilise tingimus? Poliitilised parandused peavad lähtuma iseloomu õilistamisest, aga kuidas saab barbaarse riigikorra all iseloomu õilistada? Järelikult on selleks otstarbeks tarvis leida tööriist, mida riik ei anna, ja leida selleks allikad, mis jäävad kõige poliitilise rikutuse juures puhtaks.

See tööriist on kaunis kunst, need allikad avanevad selle surematutes eeskujudes.

Kõigest positiivsest ja inimlikest konventsioonidest tulenevast on kunst, nagu teaduski, vabaks mõistetud, ja mõlemad on inimese suva vastu täiesti immuunsed. Poliitiline seadusandja võib kunsti ala tõkestada, aga valitseda ta seal ei saa. Ta võib tõesõpra põlustada, aga tõde jääb püsima. Ta võib kunstnikku alandada, aga kunsti ei anna võltsida. On küll tavaline, et teadus ja kunst teenivad ajastu vaimu ning kunstniku maitse saab seaduse kriitiku maitselt. Kui iseloom on range ja kindel, siis valvab teadus rangelt oma piire ja kunst on reegli rangetes ahelates. Kui iseloom on lõtv, püüab teadus meeldida ja kunst lõbustada. Sajandite kaupa püüavad filosoofid ja kunstnikud tavalise inimlikkuse sügavustesse sukelduda, et tõde ja ilu ära tuua. Filosoofid hukkuvad seal, aga kunstnikud oma hävimatu elujõuga tõusevad võidukalt pinnale.

Kunstnik on küll oma aja poeg, aga häda talle, kui ta on ka ka selle kasvandik või koguni soosik. Heategev jumalus rebigu imiku õigel ajal ema rinna küljest lahti, toitku parema aja piimaga ja lasku kauge Kreeka taeva all täiseani küpseda. Meheks saanuna tulgu ta võõra kujuna oma sajandisse tagasi, aga mitte selleks, et seda rõõmustada, vaid kohutavana, et seda puhastada. Aine võtab ta küll olevikust, aga vormi laenab ta õilsamast ajast, koguni teispoolt aega, oma olemuse absoluutsest, muutumatust ühtsusest. Tema deemonliku loomuse puhtast eetrist voolab alla ilu allikas, mida pole nakatanud sügaval tema all sogaste keeristena ringlevate põlvkondade ja aegade rikutus. Tema ainelt võib tuju au võtta, nagu tuju on seda ka õilistanud, aga karsket vormi tuju muutused ei mõjuta. Inimsus on väärikuse kaotanud, aga kunst on selle päästnud ja tähendusrikastes kivides. Tõde elab edasi illusioonis ja jäljenduse järgi taastatakse algkuju. Nii nagu õilis kunst õilsa loomuse üle elas, sammub ta ka vaimustuses, kujutades ja äratades, selle ees. Veel enne kui tõde oma võiduka valguse südame sügavustesse saadab, püüab luulejõud selle kiired kinni, ja inimsuse tipud löövad särama, kui niiske öö on veel orgudes.

Kuidas hoiab kunstnik selle eest, et tema aeg teda rikuks? Põlates selle hinnangut. Vaadaku ta üles oma väärikuse ja seaduse poole, mitte alla õnne ja vajaduse poole. Vabana nii tühistest askeldustest, mis tahaksid põgusasse silmapilku jälje jätta, kui ka läbematust unistajavaimust, mis rakendab tingimatu mõõdupuud aja viletsatele sünnitistele, jätku ta arule see, mis on selle kodu – tegeliku vald. Tema aga püüdku võimaliku ja paratamatu liidust ideaali sünnitada. Seda väljendagu ta illusioonis ja tões, jäädvustagu oma kujutlusjõu mängudesse ja oma tegude tõsidusse, väljendagu kõikides meelelistes ja vaimsetes vormides ja heitku vaikides lõpmatusse aega.

Aga mitte igaühele, kelle hinges on see ideaal, pole antud loomerahu ja kannatlikkust, et vajutada seda tumma kivisse või valada välja kainesse sõnasse, et usaldada seda aja ustavatesse kätesse. Jumalik kujundamistung paiskub sageli vahetult olevikku ja tegevasse ellu, et moraalse maailma vormitut ainet ümber kujundada. Inimsoo õnnetus ja alandus kõnelevad tundva inimesega tungivalt, puhkeb entusiasm ning jõulistes hingedes püüab tuline igatsus kannatamatult tegutsema asuda. Aga ta ei tea, kas korratused moraalimaailmas solvavad tema mõistust või teevad hoopis enesearmastusele haiget. Seda näitab ind, millega ta taotleb kindlaid ja kiireid mõjusid. Puhtmoraalne tung on suunatud tingimatule, selle jaoks pole aega olemas, ja tulevik saab talle olevikuks, niipea kui ta peab olevikust paratamatult välja arenema. Piirideta mõistuse jaoks on suund ühtaegu päralejõudmine.

Noor tõe- ja ilusõber, kes tahab teada, kuidas õilsat tungi oma südames hoolimata sajandi vastuseisust rahuldada, andku maailmale, millele ta toimib, suund hea poole, siis toob aja rahulik rütm arengu. Selleks tõstku ta õpetades maailma mõtted paratamatu ja igavese poole, muutes tegutsedes või kujundades maailma tungide esemeks paratamatu ja igavese. Luulu ja suvalisuse ehitis langeb, peab langema, niipea kui ta on kindel, et see kõigub, aga kõikuma peab see sisemises, mitte ainult välises inimeses. Oma meelemõistuse häbelikus vaikuses kasvatagu ta võidukat tõde, ja asetagu see endast välja ilus, et mitte ainult mõte teda ei teeniks, vaid ka meeled selle ilmingut armastavalt haaraksid. Ja et ta ei võtaks tegelikkusest eeskuju, mis tal tuleb sellele anda, siis ärgu ta mingu selle kahtlasesse seltskonda, kuni ta on kindel oma südame ideaalses kaaskonnas. Elagu ta oma sajandiga, aga ärgu olgu selle sünnitis. Andku ta kaasaegsetele see, mida nad vajavad, mitte see, mida nad kiidavad. Jagamata nende süüd, jagagu ta õilsa resignatsiooniga nende karistusi ja painutagu end vabalt ikke alla, millest ilma olla ja mida kanda on neil ühtviisi raske. Kõigutamatu julgusega, millega ta nende õnne põlgab, näitab ta neile, et mitte tema argus ei alluta teda nende kannatustele. Et neile mõjuda, kujutagu ta neid endale ette niisugustena, nagu nad peaksid olema, aga selleks et nende eest tegutseda, kujutagu ta neid endale ette niisugustena, nagu nad on. Nende heakskiitu otsigu ta nende väärtuste kaudu, siis äratab tema õilsus nende oma, ja nende õnne otsigu ta nende puudusi arvesse võttes, siis ei tee nende vääritus sihile jõudmist võimatuks. Tema põhimõtete tõsidus peletab neid eemale, aga mängus kannatavad nad selle veel välja. Nende maitse on karskem kui nende süda, ja siin tulebki tal kartlik põgenik kätte saada. Nende maksiime on tal asjatu rünnata, nende tegusid asjatu hukka mõista, aga nende jõudeoleku peal võib ta oma kujundavat kätt proovida. Ajagu ta suva, kergemeelsus, toorus ära nende lõbustustest, siis see kaob märkamatult ka nende tegudest, lõpuks ka meelsusest. Kui ta need leiab, ümbritsegu ta need õilsate, suurte, vaimurikaste vormidega, piiraku nad sisse suurepärase sümbolitega, kuni paistvus ületab tegelikkuse ja kunst looduse.

Kümnes kiri

Inimene saab oma kutsumusest eemalduda kahel moel. Meie sajand käib mõlemat kõrvalteed ning on langenud nii tooruse kui ka loiduse ja äraspidisuse küüsi. Neist kahest eksimisest peab ilu ta välja tooma. Aga kuidas saab kaunis kultuur kahele vastandlikule puudusele korraga vastu seista, ühendades kaks vasturääkivat omadust? Kas ta saab metslasel loomuse aheldada ja barbaril selle valla päästa? Kas ta saab korraga pingule tõmmata ja lõdvaks lasta, siis kuidas on mõistlik temalt oodata inimsuse väljakujundamist?

See väide, et arenenud ilutunne peenendab kombeid, on ära leierdatud, nii et paistab, et seda ei pea uuesti tõestama hakkama. Toetutakse igapäevakogemusele, mis näitab peaaegu lausaliselt, et arenenud maitsega käib kaasas aru selgus, tundeerksus, liberaalsus ja isegi käitumise väärikus, arenematu maitsega tavaliselt vastupidine. Tavaliselt viidatakse kõlbelisemale vanaaja rahvale, kellel oli ka ilutunne kõige arenenum, ja neile poolmetsikutele, poolbarbaarsetele rahvastele, kes ei ole ilutundlikud ja kelle iseloom toores või karm.