Impulsskoodmodulatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Impulsskoodmodulatsioon (lühend PCM, inglise keele sõnadest pulse code modulation) on modulatsioonimeetod, millega muudetakse pidevalt muutuva väärtusega signaal – analoogsignaal – ajaliselt ja väärtuselt diskreeditud digitaalsignaaliks. Impulsskoodmodulatsiooni rakendatakse laialdaselt audiosignaali analoog-digitaalmuundamisel]ka on seda alates 1940. aastatest rakendatud telefonsides.

Polaarkoodmoduleerimise näide: analoogsignaali ajalisel diskreetimisel saadud impulsiväärtuste  kvantimine ja kvantimistasemete  kodeerimine impulsipakettidega, mis esitavad 4-bitiseid koodisõnu

Niisugune analoog-digitaalmuundamise põhitoimingud on diskreetimine ja kvantimine.

Analoogsignaali ajalisel diskreetimisel mõõdetakse võrdsete ajavahemike järel signaali amplituudväärtusi ja tulemusena saadakse analoogsignaali muutumist järgivate mõõteväärtuste (pinge lugemite) jada. Et seejuures informatsioon säiliks, peab diskreetimissagedus olema vähemalt kaks kordas suurem kui muundatava signaali kõrgeim sagedus (vastavalt Nyquist-Shannoni teoreemile).

Järgneb mõõteväärtuste kvantimine vastavalt kvantimistasemete arvule. See arv valitakse 2 astmena: näiteks joonisel 24 = 16 taset. Kvantimistaseme väärtust väljendab siis kahendarv ehk koodisõna, mille pikkus on võrdne 2 astendajaga (näitejuhul väljendatakse tasemeid 4-kohaliste kahendarvudega ehk 4-bitiste koodisõnadega). Koodisõna pikkus iseloomustab kvantimissügavust ehk bitisügavust.

Kvantimisega kaasneb kvantimismüra, mis digitaalse audiosignaali demoduleerimisel (analoogsignaaliks tagasimuundamisel) avaldub kahinana. Selle müra tase on seda madalam, mida suurem on bitisügavus (audiosignaali muundamisel vähemalt 16 bitti, seega kvantimistasemeid 216 = 65536).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]