Immanuel Wallerstein

Allikas: Vikipeedia
Immanuel Wallerstein (2008)

Immanuel Maurice Wallerstein (28. september 1930 New York31. august 2019) oli USA sotsioloog ja politoloog, kes on tuntud kui maailmasüsteemide teooria rajaja. Professor Wallerstein sai PhD Columbia ülikoolist 1959 aastal. Ta oli Rahvusvahelise Sotsioloogia Ühingu endine president (1994–1998) ja töötas Yale'i ülikoolis.

Ülemaailmse kapitalismi kriitika ning "süsteemivastaste liikumiste" propageerimine on teinud temast ühe globaliseerumisvastaste eestkõneleja.

Wallerstein alustas oma akadeemilist karjääri, uurides koloniaalvõimu vastu mässavat Indiat. Ta pälvis 1954. aastal Columbia ülikoolis magistrikraadi, hiljem jätkas ta postkoloniaalse Aafrika probleemidega.

Oma maailmasüsteemide teoorias väidab Wallerstein, et maailm jaguneb tuumaks ning perifeeriaks, millest viimati mainitu peamine otstarve on varustada tuuma toorainete ning odava tööjõuga. Alates 1980ndatest on ta ennustanud USA hegemoonia langust. Hiljem ka neoliberalismi taandumist. Wallerstein väidab, et nüüdisaegne maailmasüsteem on jõudnud omadega lõpp-punkti. Wallersteini kriitikud süüdistavad teda liigse tähelepanu pööramises riiklikele ideoloogiatele ja kultuurilise mõõtme eiramises.

Definitsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Kapitalistlik maailmasüsteem
See Wallerseini definitsioon on tuletatud Dependencia-teooriast, mis kombineeris omavahel erinevate ühiskondade arengut alates 16. sajandist üritades neid ühte arengumudelisse panna. Peamine Wallersteins definitsiooni põhimõte on globaalne tööjõu jaotumine erinevates poliitilistes üksustes (riikides) samal ajal. Ei ole olemas otsest poliitilist keskust, kui võrrelda seda näiteks Rooma impeeriumi ajaga. Selle asemel on kapitalistlik maailmasüsteem mis on integreerunud maailmaturul. See on jaotunud tuumaks, poolperifeeriaks ja perifeeriaks. Ning kõike juhib kapitalistlik tootmise meetod. Kapitalism on ideaalne turu tüüp.

Tuum/perifeeria
See defineerib arenenud ja arengumaade vahelised erinevused kasutades selleks võimu ja rikkuse jaotumise mõõdikuid. Arenenud maade positsiooni peamine põhjus on majanduslikus võimsuses.

Poolperifeeria
See on riik, mis asetseb tuuma ja perifeeria vahel ja saab kasu perifeeriast ning peab panustama tuuma. Tavaliselt on need autoritaarsed riigid, mis peavad alluma sellele, et tuumriigid kasutavad nende vastu erinevaid piiravaid meetmeid.

Bibliograaafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1961: Africa, The Politics of Independence. New York: Vintage Books.
  • 1964: The Road to Independence: Ghana and the Ivory Coast. Paris & The Hague: Mouton.
  • 1967: Africa: The Politics of Unity. New York: Random House.
  • 1969: University in Turmoil: The Politics of Change. New York: Atheneum.
  • 1972 (kaasautor Evelyn Jones Rich): Africa: Tradition & Change. New York: Random House.
  • 1974: The Modern World-System, vol. I: Capitalist Agriculture and the Origins of the European World-Economy in the Sixteenth Century. New York/London: Academic Press.
  • 1979: The Capitalist World-Economy. Cambridge: Cambridge University Press.
  • 1980: The Modern World-System, vol. II: Mercantilism and the Consolidation of the European World-Economy, 1600-1750. New York: Academic Press.
  • 1982 (kaasautorid Terence K. Hopkins et al.): World-Systems Analysis: Theory and Methodology. Beverly Hills: Sage.
  • 1982 (kaasautorid Samir Amin, Giovanni Arrighi ja Andre Gunder Frank): Dynamics of Global Crisis. London: Macmillan.
  • 1983: Historical Capitalism. London: Verso.
  • 1984: The Politics of the World-Economy. The States, the Movements and the Civilizations. Cambridge: Cambridge University Press.
  • 1986: Africa and the Modern World. Trenton, NJ: Africa World Press.
  • 1989: The Modern World-System, vol. III: The Second Great Expansion of the Capitalist World-Economy, 1730-1840's. San Diego: Academic Press.
  • 1989 (kaasautorid Giovanni Arrighi ja Terence K. Hopkins): Antisystemic Movements. London: Verso.
  • 1990 (kaasautorid Samir Amin, Giovanni Arrighi ja Andre Gunder Frank): Transforming the Revolution: Social Movements and the World-System. New York: Monthly Review Press.
  • 1991 (kaasautor Étienne Balibar): Race, Nation, Class: Ambiguous Identities. London: Verso.
  • 1991: Geopolitics and Geoculture: Essays on the Changing World-System. Cambridge: Cambridge University Press
  • 1991: Unthinking Social Science: The Limits of Nineteenth Century Paradigms. Cambridge: Polity.
  • 1995: After Liberalism. New York: New Press.
  • 1995: Historical Capitalism, with Capitalist Civilization. London: Verso.
  • 1998: Utopistics: Or, Historical Choices of the Twenty-first Century. New York: New Press.
  • 1999: The End of the World As We Know It: Social Science for the Twenty-first Century. Minneapolis: University of Minnesota Press.
  • 2003: Decline of American Power: The U.S. in a Chaotic World. New York: New Press.
  • 2004: The Uncertainties of Knowledge. Philadelphia: Temple University Press.
  • 2004: World-Systems Analysis: An Introduction. Durham, North Carolina: Duke University Press.
  • 2004: Alternatives: The U.S. Confronts the World. Boulder, Colorado: Paradigm Press.
  • 2006: European Universalism: The Rhetoric of Power. New York: New Press.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]