Immanentsifilosoofia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Immanentsifilosoofia on XX sajandi mõtlemise tava, mis vastandub eelkõige transtsendentaalfilosoofiale ning püüab vältida igasuguse transtsendentsi sissetoomist mõtlemise alustesse. Reljeefsemaks esindajaks võib pidada Gilles Deleuze'i, kes püüab seda oma teostes mõisteliselt põhjendada, struktuurseimalt ehk ühes oma kõige akadeemilisemas teoses "Erinevus ja kordus".

Deleuze´i jaoks saab puhta immanentsi filosoofia olla eelkõige empirism, kuna see mitte ei lähtu üldmõistetest ja isegi mitte nende tekke seletamisest, vaid puhtast paljususest, multiplitsiteedist. Kui filosoofia eesmärgiks on tõepoolest lähtumine puhtast paljususest, siis pole võimalik mõtlemise täideviimiseks naiivselt kasutada traditsioonilise metafüüsika kategooriaid: nagu substants, olemus, üldmõiste, samasus, jumal, transtsendents. Deleuze võtab üle Friedrich Nietzsche hoidumise filosoofia ja metafüüsika suhtes, mis tõlgendab kogu tõelise maailma, seega metafüüsilise maailma luiskelooks. "Tõelise maailma oleme kõrvaldanud: missugune maailm jääb alles? Ehk näivuslik?... Ent ei! Koos tõelisega oleme me heitnud minema ka näiva!" (Friedrich Nietzsche, "Puuslikehämarus") Seega on Deleuze´i jaoks ainuke võimalik olemine: saamise olemine.

Deleuze´i empirismi raames saame me rääkida ainult jõududest, mis vastastikku mõjutudes kogu empiristlikku paljusust toime panevad. Paralleelselt Nietzsche arusaamisega võimu tahtest kui elu jaatavast jõust on Deleuze´i filosoofia üheks oluliseks osaks jõudude käsitlemine. Inimene kui subjekt on talle mõjuvate jõudude suhtes alati nihkes, ta ei suuda jõude hoomata ja parim, mis on võimalik, on nende jõududega hakkama saada, nendega kooskõlas olles ja neid ära kasutades püüda aidata kaasa millegi uue sündimisele, uue sündmusele.

Radikaalseimad immanentsete jõudude vastu suunatud metafüüsika arsenali kuuluvad mõisted on samasus ja üldisus, kuna nendel põhinevaks võib pidada kogu metafüüsilist mõtlemisest alates Aristotelesest kuni Hegelini välja ning nende mõistete vaikiv aluseksolemine meie mõtlemises on suurimaks takistuseks tõeliselt empiristliku filosoofia saamisel. Deleuze vastandub sellega nii traditsioonilisele samasuse loogikale kui ka dialektilisele vastandite ületamise loogikale.

Kui viia empirism ja Nietzsche metafüüsika-kriitika rangelt lõpuni, siis pole meil midagi peale jõudude ja mõjude ning nende saamise. Jõudude saamises aga pole kunagi midagi sama, vaid jõud on alati ennast ületav ja lisaks sellele ka inimest kui subjekti ületav. Jõudu ei saa pidada kunagi endaga samaks, vaid ainult erinevaks. Vastavalt pole jõudude saamises mitte midagi üldist, vaid on täheldatav ainult jõudude kordus.

Deleuze täheldab, et meil on kalduvus mõista erinevust ja kordust lähtuvalt samasusest ja üldisusest. (1) Selleks, et midagi saaks erineda, peab olema see koondatav ühte mõne üldise mõiste alla, erinevus saab olla ainult mõne omaduse mitte esinemine või negatsioon samasuse mõjuvallas. (2) Selleks, et midagi saaks korduda, peab olema see määratletav üldise reegli või seaduse poolt, mis kordumise mõteldavaks teeb. Deleuze kinnitab, et niiviisi mõteldes ei mõtle me erinevust ennast, vaid ainult välist erinevust. Samamoodi ei mõtle me sel viisil mitte kordust ennast, vaid ainult tühipaljast kordust, mehaanilist kordust. Immanentsifilosoofia radikaalseimaks küsimuseks võiks seega olla, kuidas mõtelda kordust ennast ja erinevust ennast ilma samasusest ja üldisusest lähtumata.