Ilmar Kleis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilmar Kleis (24. august 1930 Käru vald, Käru kihelkond, Järvamaa11. jaanuar 2015) oli eesti tehnikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1948. aastal Türi Keskkooli ja 1953. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna masinaehitustehnoloogia erialal.

Aastatel 19551958 oli samas aspirant, kaitses 1959. aastal tehnikakandidaadi väitekirja (kinnitati aastal 1960).

Aastatel 19691970 oli samas doktorant, kaitses 1971. aastal Moskva Naftakeemia ja Gaasitööstuse Instituudis tehnikadoktori väitekirja (kinnitati aastal 1973).

Täiendõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Stuttgardi Ülikool 1968/1969 ja 1976 (6 kuud); Kiievi Polütehniline Instituut 1978, Müncheni Tehnikaülikool 1993.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli aastatel 19521953 tehas Ilmarise insener.

Aastal 1953 oli ta TPI hüdrotehnika ja geodeesia kateedri vanemlaborant, aastatel 19541958 oli ta assistent teoreetilise mehaanika kateedris ja 19581960 masinaelementide kateedris, 1961. aastal sama kateedri vanemõpetaja ja aastatel 19621973 dotsent (kinnitatud 1965).

Professor 1971 (kinnitatud 1973); aastatel 19731992 oli ta masinaelementide kateedri professor. Lisaks oli ta 19701984 kateedrijuhataja ja 19841991 TPI teadusprorektor. Aastatel 19911992 oli ta peateadur, aastatel 19921997 masinaelementide professor ja aastast 1997 mehhatroonikainstituudi masinaelementide õppetooli emeriitprofessor.

Teadustöö mujal: külalisprofessor Oulu Ülikoolis (triboloogia).

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Triboloogia (materjalide hõõrdumine ja kulumine masinates) ja materjalide käitumine löökkoormuse tingimustes. Metallide energeetilise erosiooniteooria loojaid ja koos professor Heino Lepiksoniga selle uurimissuuna rajajaid Eestis. Kulumis- ja dispergeerimisprotsesside uurimistööde teaduslik juhendaja, tema juhendamisel on kaitstud 19 väitekirja.

Tegi koostööd Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise Instituudiga, Stuttgardi ja Cambridge’i Ülikooli, Zittau ja Chalmersi Tehnikaülikooli teadlastega. Avaldanud üle 140 publikatsiooni, sealhulgas 4 monograafiat, 1 õpiku, ajakirja- ja entsüklopeediaartikleid. 8 autoritunnistust ja Eesti Vabariigi kasuliku mudeli tunnistus.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

ühingu Teadus Tallinna presiidiumi liige ja lektor masinate töökindluse alal 1970–85; NSV Liidu TA juures tegutsenud metallide hõõrdumise ja kulumise teadusnõukogu liige 1980–92, ajakirja Friction and Wear toimetusnõukogu liige; kuulus mitme rahvusvahelise teaduskonverentsi korralduskomiteesse.

Tallinna Teadlaste Maja nõukogu liige.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Huvialad ja harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd ja korvpall, 1953–… õppejõudude korvpalliklubi Kapa liige nr 5.

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn 1986. Lk 257–258, 434–435
  • ENE 4. Tallinn 1989
  • Tallinna Tehnikaülikooli professorid. Tallinn 1993. Lk 19
  • Mehaanikainseneride koolitus 1918–1998. Tallinn 1998. Lk 51–57, 171
  • EE 14. Tallinn 2000
  • EMajBL 2003
  • ETBL 2. Tallinn 2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.