Ilmar Kleis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilmar Kleis (24. august 1930 Käru vald11. jaanuar 2015) oli eesti tehnikateadlane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas aastal 1948 Türi Keskkooli ja aastal 1953 Tallinna Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonna masinaehitustehnoloogia erialal; aastatel 19551958 oli samas aspirant, kaitses aastal 1959 tehnikakandidaadi väitekirja (kinnitati aastal 1960); aastatel 19691970 oli samas doktorant, kaitses aastal 1971 tehnikadoktori väitekirja (kinnitati aastal 1973).

Täiendusõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Stuttgardi Ülikool 1968/69 ja 1976 (6 kuud); Kiievi Polütehniline Instituut 1978, Müncheni Tehnikaülikool 1993.

Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnikakandidaat 1959 (TPI, kinnitatud 1960); dotsent 1962 (kinnitatud 1965); tehnikadoktor 1971 (Moskva Naftakeemia ja Gaasitööstuse Instituut, kinnitatud 1973); professor 1971 (kinnitatud 1973).

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli aastatel 19521953 tehase Ilmarine insener.

Aastal 1953 oli ta TPI hüdrotehnika ja geodeesia kateedri vanemlaborant, aastatel 19541958 oli ta teoreetilise mehaanika kateedri assistent ja 19581960 masinaelementide kateedri assistent, aastal 1961 sama kateedri vanemõpetaja, aastatel 19621973 sama kateedri dotsent. Aastatel 19731992 oli ta masinaelementide kateedri professor; lisaks oli ta 19701984 kateedrijuhataja ja 19841991 TPI teadusprorektor. Aastatel 19911992 oli ta peateadur, aastatel 19921997 masinaelementide professor ja aastast 1997 mehhatroonikainstituudi masinaelementide õppetooli emeriitprofessor.

Teadustöö mujal: külalisprofessor Oulu Ülikoolis (triboloogia).

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Triboloogia (materjalide hõõrdumine ja kulumine masinais) ja materjalide käitumine löökkoormuse tingimusis. Avaldanud üle 140 publikatsiooni, sealhulgas 4 monograafiat, 1 õpiku, ajakirja- ja entsüklopeediaartikleid. 8 autoritunnistust ja Eesti Vabariigi kasuliku mudeli tunnistus. Tema juhendamisel on kaitstud 19 väitekirja.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Metallide energeetilise erosiooniteooria loojaid ja koos professor Heino Lepiksoniga selle uurimissuuna rajajaid Eestis; kulumis- ja dispergeerimisprotsesside uurimistööde teaduslik juhendaja; tegi koostööd Silikaatbetooni Teadusliku Uurimise Instituudiga, Stuttgardi ja Cambridge’i Ülikoolide, Zittau ja Chalmersi Tehnikaülikoolide teadlastega; ühingu Teadus Tallinna presiidiumi liige ja lektor masinate töökindluse alal 1970–85; NSV Liidu TA juures tegutsenud metallide hõõrdumise ja kulumise teadusnõukogu liige 1980–92, ajakirja Friction and Wear toimetusnõukogu liige; kuulunud mitme rahvusvahelise teaduskonverentsi korralduskomiteesse. Tallinna Teadlaste Maja nõukogu liige.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Huvialad ja harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitustööd ja korvpall, 1953–… õppejõudude korvpalliklubi Kapa liige nr 5.

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

ENE 1989, 4; EE 2000,14; ETBL 2005, 2; EMajBL 2003; Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, lk 257–258, 434–435; Tallinna Tehnikaülikooli professorid. Tln, 1993, lk 19; Mehaanikainseneride koolitus 1918–1998. Tln, 1998, lk 51–57, 171.