Igor Eplik

Igor Eplik (10. juuni 1925 Tallinn – 7. mai 1949 Leedu) oli Eesti sõjaväelane ja luuraja.

Tema isa oli tsaariarmee polkovnik ja ema venelanna. Eplik õppis Tallinnas Vene gümnaasiumis ja töötas 1943 sadamas elektrikuna. 11. novembril 1943 põgenes ta Soome, kus teenis Soome maa- ja mereväes, 1944. aasta alguses põgenes aga edasi Rootsi.

1947. aastal värvati Eplik mereväekaaslase Harri Timmi vahendusel Rootsi luure T-kontori luurekomandosse koodnime all "Maks". Eesmärk oli saata luurerühm Baltimaadesse, kus nad võtaksid ühendust kohalike metsavendadega ja seaksid sisse raadioside. Luurajad pidid ka koguma infot selle kohta, kas Eestis on hakatud kasutama põlevkivituhka puhta uraani saamiseks; neil oli ülesanne kontakteeruda Eestis elava professori Paul Kogermaniga.

10. aprillil 1949 püüti rühma üle Läänemere Leetu toimetada, kuid katse ebaõnnestus. Teisele katsele mindi 24. aprillil. Mootorpaat sõitis viis ööpäeva piki Rootsi rannikut lõunasse. 29. aprillil kohati Briti luurele kuuluvat endist Saksa laevastiku kiirtorpeedokaatrit, mille kapten oli sakslane Hans Helmut Klose. 30. aprillil võttis kaater rühma pardale ning saatis 1. mail Leedus Sventoji küla lähedal kaldale. Rannal eraldus teistest üks rühma liige, kes NSV Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi agendina kandis koodnime Apogs. Ta võttis ühendust kohaliku julgeolekuga. Et Rootsi luurerühma elusalt tabada, saadeti neile vastu 1948. aastal loodud libametsavendade salk agent Bagdonase (A. Zaskevičius) juhtimisel.

7. mail 1949 läksid Eplik ja teised kohaliku taluperemehe saatel "metsavendadega" kohtuma. Nende laagrisse saabumise järel luurajaid rünnati. Eplik tõlkis teistele nõudmise näidata kätte kaks metsa peidetud raadiojaama. Epliku surma kohta on teated vastuolulised: ühtedel andmetel sooritas ta enesetapu, teistel hukkus tulevahetuses, kohtumeditsiinilise akti kohaselt aga saabuis tema surm "tugeva mehaanilise löögi tagajärjel pähe". Ajaloolane Jaak Pihlau oletab, et raadiosaatjate asukoha näitamise ajal üritas Eplik jooksu panna ning sai granaadi või püstolipäraga surmava hoobi pähe.

1950. aastal kasutas Nõukogude julgeolek ära Igor Epliku raadiosaatjat, mille agent pidi andma üle Eestisse saabunud Evald Halliskile, väites, et Eplik suri kopsupõletikku.

Välislingid

• Jaak Pihlau "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja järel" V, Tuna 4/2009, lk 95] (PDF)

Kirjandus

• Evald Hallisk "Rootsi eestlastega salasõjas Venemaaga" (käsikiri)
• "Mereväe soomepoisid" Tallinn, 2003