Igor Eplik
Igor Eplik (10. juuni 1925 Tallinn – 7. mai 1949 Leedus, Palanga lähedal) oli eesti vastupanuvõitleja, kes Rootsi luure korraldatud operatsioonil hukkus Nõukogude julgeoleku varitsuses.
Eplik õppis Tallinna Vene Gümnaasiumis.
1943. aastal töötas ta Tallinna sadamas elektrikuna.
11. novembril 1943 põgenes ta Soome, kus teenis Soome maa- ja mereväes.[1]
Ta vabastati teenistusest Soome sõjaväes 18. septembril 1944 ja ta liikus edasi Rootsi.[2] Ajaloolase Jaak Pihlau järgi põgenes ta Soome mereväest Rootsi juba 1944. aasta alguses.[1]
1947. aastal värvati Eplik mereväekaaslase Harri Timmi vahendusel Rootsi luure variorganisatsiooni T-kontori poolt varjunime all "Maks". Eesmärk oli luua luurerühm ja saata see Baltimaadesse, kus nad võtaksid ühendust kohalike metsavendadega ja seaksid sisse raadioside Rootsis olevate Balti pagulastega.
10. aprillil 1949 püüti rühma üle Läänemere Leetu toimetada, kuid katse ebaõnnestus. Teisele katsele mindi 24. aprillil. Mootorpaat sõitis viis ööpäeva piki Rootsi rannikut lõunasse, ööbides vahepeal rannikul asuvates sadamates. 29. aprillil kohtuti Briti luurele kuuluvat endise Saksa laevastiku kiirtorpeedolaevaga, mille kapten oli sakslane Hans Helmut Klose. 30. aprillil võttis laev rühma pardale ning saatis 1. mail Leedus Šventoji küla lähedal kahe kummipaadiga rannale.
Rannikul eraldus teistest üks rühma liige (NSV Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi agent lätlane Vidvuds Šveics, varjunimega "Apogs"), kes teatas Rootsist saabumisest kohalikule Nõukogude julgeolekule. Vastupanuvõitlejate elusalt tabamiseks saadeti neile vastu libametsavendade salk, mille oli 1948. aastal loonud Nõukogude julgeolek. Salka juhtis endine Leedu vastupanuvõitleja ja 1946. aastal Nõukogude julgeoleku poolt ümbervärvatud agent "Bagdonas" (Algimantas Zaskevičius-Tautvaišas, 1917–1974).
7. mail 1949 läks Eplik koos kaaslastega kohaliku taluperemehe saatel "metsavendadega" kohtuma. Kohtumispaika saabumise järel neid rünnati ja nad vahistati Nõukogude julgeoleku poolt. Eplik olevat tõlkinud (kuna ta valdas vabalt vene keelt) teistele nõudmise näidata kätte kaks metsa peidetud raadiojaama.
Epliku surma kohta on teated vastuolulised: ühtedel andmetel sooritas ta enesetapu, teiste järgi hukkus tulevahetuses. Ajaloolane Jaak Pihlau oletab, et raadiosaatjate asukoha näitamise ajal üritas Eplik põgeneda ning sai granaadi või püstolipäraga surmava hoobi pähe.[1] Raamatus "Mereväe soomepoisid" on üldse väide, et ta hukkus Eestis. Ühtede Vene ajaloolaste järgi sai püstolipäraga liiga tugeva löögi pähe.[3]
1950. aastal kasutas Nõukogude julgeolek ära Igor Epliku raadiosaatjat, mille agent pidi andma üle Eestisse saabunud Evald Halliskile, väites, et Eplik suri kopsupõletikku.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli erusõjaväelane Vladimir Eplik ja ema oli venelanna Jelizaveta Eplik (sündinud Tužova, 7. aprill 1893 Moskva – 26. september 1974 Tallinn).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel V". Tuna 4/ 2009. Lk 95
- ↑ Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
- ↑ Андрей Паршев, Виктор Степаков. "Когда началась и когда закончилась Вторая мировая". Moskva 2007. Lk 70
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Peter Kadhammar. "Vandeseltslased". Rootsi keelest tõlkinud Sirje Trei. Olion. Tallinn 2000. 144 lk
- Heino Relvik. "Mereväe soomepoisid". Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gild. Tallinn 2003. 410 lk
- Jaak Pihlau. "Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel V". Tuna 4/ 2009. Lk 90–108
- Evald Hallisk. "Rootsi eestlastega salasõjas Venemaaga" (käsikiri)