Häälik

Häälik ehk foon on vähim kuuldeliselt eristatav suulise kõne üksus.

Hääliku all mõistetakse olenevalt kontekstist kas hääliku eksemplari – konkreetse kõneleja poolt konkreetsel hetkel moodustatud häälikut – või hääliku tüüpi – teatud foneetiliste tunnustega häälikueksemplaride klassi.

Häälik ja foneem

Häälikuna realiseerub suulises kõnes foneem – vähim tähendust eristav keeleüksus.

Foneem võib realiseeruda lõputute erinevate omadustega häälikutena. Realiseerumisviisi mõjutavad nii naaberhäälikud (realiseeruvad allofoonid, mis olenevad hääliku asendist) kui ka kõneleja ja olukorra eripärad.

Häälikueksemplarid

Häälikud moodustatakse kõnetraktis häälduselundite tegevuse kaudu.

Häälikutüübid

Häälikute liigitus

Häälikud jagunevad moodustusviisi ja moodustuskoha järgi häälikurühmadeks:

täishäälikud ehk vokaalid ehk avahäälikud (eesvokaalid ja tagavokaalid; kõrged, keskkõrged ja madalad)
kaashäälikud ehk konsonandid
- sulghäälikud ehk klusiilid
- ahtushäälikud ehk spirandid
- hõõrdhäälikud ehk frikatiivid (sh sisihäälikud ehk sibilandid ja ahtushäälikud ehk spirandid)
- külghäälikud ehk lateraalid
- värihäälikud ehk tremulandid
- ninahäälikud ehk nasaalid
- poolvokaalid
- afrikaadid
- huulhäälikud ehk labiaalid
- hammashäälikud ehk dentaalid
- hambasombuhäälikud ehk alveolaarid
- kõvasuulaehäälikud ehk palataalid
- pehmesuulaehäälikud ehk velaarid
- kurgunibuhäälikud ehk uvulaarid
- neeluhäälikud ehk farüngaalid
- kõrihäälikud ehk larüngaalid

Häälikute märkimine

Kõne häälikuliselt täpseks ülestähendamiseks kasutatakse foneetilist transkriptsiooni.

Häälikuid uurivad teadusharud

Häälikute moodustamist, tajumist ja akustilisi omadusi uurib foneetika, foneemide uurimisega tegeleb fonoloogia.

Häälikute korrigeerimist kõnes uurib logopeedia.

Vaata ka