Huulhäälik
Huulhäälik ehk bilabiaal on konsonant, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil. Näiteks: /m/ ja /p/.
Rahvusvahelises foneetilises tähestikus IPA on järgmised huulhäälikud:
| IPA | Kirjeldus | Näide | ||
|---|---|---|---|---|
| Keel | Ortograafia | IPA | ||
|
bilabiaalne nasaal | inglise | man | [mæn] |
|
helitu bilabiaalne sulghäälik | inglise | spin | [spɪn] |
|
heliline bilabiaalne sulghäälik | inglise | bed | [bɛd] |
|
helitu bilabiaalne frikatiiv | jaapani | 富士山 (fujisan) | [ɸuʑisaɴ] |
|
heliline bilabiaalne frikatiiv | eve | ɛʋɛ | [ɛ̀βɛ̀] |
|
bilabiaalne aproksimant | hispaania | lobo | [loβ̞o] |
|
bilabiaalne tremulant | niasi | simbi | [siʙi] |
|
bilabiaalne ejektiiv | adõgee | пӀэ | [pʼa] |
|
bilabiaalne imihäälik | nuu | ʘoe | [ʘoe] |
Umbes 0,7% maailma keeltes ei ole ühtegi huulhäälikut, nende hulgas on tlingiti keel, dene keel, onaida keel, vitšita keel.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Maddieson, Ian. 2008. Absence of Common Consonants. In: Haspelmath, Martin & Dryer, Matthew S. & Gil, David & Comrie, Bernard (eds.) The World Atlas of Language Structures Online. Munich: Max Planck Digital Library, chapter 18. Available online at http://wals.info/feature/18. Accessed on 2008-09-15.