Huulheinalised
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2024) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2024) |
| Huulheinalised | |
|---|---|
 Drosera callistos | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Nelgilaadsed Caryophyllales |
| Sugukond |
Huulheinalised Droseraceae |
Huulheinalised (Droseraceae) on õistaimede sugukond, kuhu kuulub Eestis perekond huulhein (Drosera).
Sugukonda huulheinalised (Droseraceae) kuulub kolm perekonda karnivoorsetest rohttaimedest. Maailmas on umbes 180 huulheinaliste liiki, huulheinalised on eksisteerinud umbes 80 miljonit aastat.
Kõik perekonnad peale Drosera on monotüüpsed (Mellichamp, 2020).
Huulheinalisi on umbes 200 liiki, mis on liigitatud kolme perekonda:
- Aldrovanda – aldrovanda (veetaim)
- Dionaea – kärbsepüünis
- Drosera – huulhein
Huulheinalised võivad olla ühe- või mitmeaastased taimed (Mellaris, 2016).
Taime lehekodarik on puidu- või niineosaga. Taime juhtkimp on tavaliselt hargnenud (kahes ringis), kambium puudub, taime vars on endotermiline, leherootsu kimbud on erinevad. Ebasarika õisik võib olla sirp, tsirkulaarne, lateraalne või sarikas (Mellichamp, 2016). Huulheinaliste lehed on vahelduvad lahtirulluvad ja näärmekarvadega, näärmekarvade tipus on lima tootvad näärmed (Chase et al., 2016).
Huulheinaliste õied on keskmise suurusega, taimel on viis tupplehte, kolm viljalehte, viis kroonlehte valge või lilla värvusega (öösiti sulguvad) ning vastavalt liigile 5–20 tolmukat, perigoon on hüpogüünne, taime viljad on terises (Chase et al., 2016; Mellichamp, 2016). Paljunemine toimub seemnetega ja harvemal juhul ka vegetatiivsel viisil, taim on kahesuguline (Aher, 1984; Wikipedia, 2024a).
Huulheinad sisaldavad elagiinhapet (Chase et al., 2016), oksünaftokinooni derivaate (peamiselt plumbagiini ja droserooni), valku lõhustuvat pepsiinitaolist ensüümi ning õun-, sidrun-, äädik- ja sipelghapet (Tammeorg et al., 1973).
== Toitumine == Huulheinalised on karnivoorsed putuktoidulased taimed, kuid kasvukeskkonnas, kus leidub vajalikke toitaineid, omastatakse need ka juurte kaudu (Aher, 1984). Putukate püüdmine käib püüniste või lehtede abil: näärmekarvadest eritatakse kleepuvat ainet, mis reageerib putuka puudutusele paindumisega (Drosera)/sulgub leht, kus putukas seeditakse, et vajalikke toitaineid saada (Aher, 1984; Wikipedia, 2024a). Näärmekarvade tipus asub hapet ja ensüüme sisaldav kastetilk (sarnaneb loomade seedemahlaga) (Aher, 1984). Dionaeal ja Aldrovandal on suletavad lõkspüünised ning Droseral väljaulatuv rulluv vars kleepuvate näärmekarvadega; sellegipoolest on perekonnad arvatud ühte sugukonda, teadlased järeldavad, et lõkspüünised arenesid välja vaid korra (pole teada, kas esivanem oli maismaa- või vee-eluline) (Wikipedia, 2024a).
Levik ja kasvuala
[muuda | muuda lähteteksti]Huulheinalised kasvavad toiteainevaestel happelistel aladel (sellest tulenevalt on neil arenenud ka karnivoorne toitumine), näiteks rabades ja soodes, eelistades päikesepaistelist niisket kuni märga pinnast (Aher, 1984).
Huulheinalised kasvavad arvukamalt Lääne-Austraalias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Brasiilia ida osas, Venetsueelas. Lisaks Aafrika lõunaosas (alates ekvaatorist), Lõuna-Ameerika kesk-, kirde-, ja lõunaosas, parasvöötmes, Lõuna-Aasias ja Filipiinidel.
Huulheinalised on esindatud kõigil kontinentidel peale Antarktika. (Chase et al., 2016)
Eestis leidub Drosera perekonnast viis liiki huulheinalisi: ümaralehine huulhein (Drosera rotundifolia), pikalehine huulhein (Drosera anglica), vahelmine huulhein (Drosera intermedia), Drosera longifolia ning hübriidliik värd-huulhein (Drosera x obovata) (Eesti eElurikkus).
Kasutusalad
[muuda | muuda lähteteksti]=== Ravimine ===
Huulheinu on kasutatud varem ravimtaimedena, kõigil huulheinadel on ühesugused raviomadused ning taimeosadena kasutatakse tervet taime või purunenud taimeosasid tumepunaste lehtedega (koos näärmekarvadega) (Aher, 1984; Tammeorg et al., 1973).
Inglismaal ja Põhja-Ameerikas on huulheina tinktuuri kasutatud krampide ja hingamisteede haiguste raviks, Saksamaal tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, soolehaiguste raviks ning ateroskleroosist hoidumiseks (Hegi, 1921, viidatud Aher, 1984 kaudu). Saksa DV-s oli huulheinade droogist valmistatud ravim Drosithym (Deutsches..., 1970 viidatud Aher, 1984 kaudu).
Eestis kasvavatest huulheinadest on kasutatud ravimtaimena eelkõige ümaralehist huulheina. Ümaralehist huulheina kasutati läkaköha ravis, sest huulheinas sisalduv plumbagiin takistab patogeensete mikroorganismide kasvu (spasmolüütiline toime) (Tammeorg et al., 1973). Huulheina värsket mahla kasutati vistrike ja koeranaelte raviks, aga on kasutatud ka uriini erituse soodustamiseks (Tammeorg et al., 1973). Lisaks on andmeid, et huulheina kasutati ka silma- ja kõrvahaiguste ning huuleohatiste ravil (Aher, 1984).
=== Toidutehnoloogia === Norras on kasutatud huulheina piima konserveerimiseks: huulheina lehtede mõjul piim ei kalgendu ja säilib pikemat aega (Miškin, 1957, viidatud Aher, 1984 kaudu).
Lisaks on huulheinast saadud punast ja kollast värvi, mida kasutati kondiitritoodete kaunistamisel (Komarov, 1939, viidatud Aher, 1984 kaudu).
Huulheinaliste uurimise ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1867. aastal kuulus Droseraceae sugukonda kuus perekonda, kuid alates 1990. aastast hakati leidma mõne perekonna osas morfoloogilisi erinevusi ning kolm perekonda arvati sugukonnast välja (Wikipedia, 2024a). Esimene põhjalik uurimus putuktoidulistest taimedest oli Charles Darwini poolt, mis kajastati raamatus „Putuktoidulised taimed“ (Aher, 1984). Darwin leidis, et Droseraceae ei ole lähissuguluses Utricularia ning Nepenthesega (Wikipedia, 2024a). Charles Darwin pühendas putuktoiduliste taimede uuringutest suure osa huulheina perekonna uuringutele (Aher, 1984). Tol ajal tekitasid tõendid putuktoidulistest taimedest bioloogide seas palju poleemikat, umbusku aga ka huvi. 1960. aastal jõudis Leon Croizat järeldusele, et karnivoorsed taimed kuuluvad katteseemnetaimede hulka (Wikipedia, 2024a). Kunstiinimesed on uuringutest ja huulheinalistest palju inspiratsiooni saanud, näiteks on H. Wells kirjutanud raamatu „Kummalise orhidee õitsemine“ (Aher, 1984). või on lihasööjast taime kujutatud tuntud animafilmis „Jääaeg III. Dinosauruste džungel“.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Aher, S. (1984). Huulhein. Kirjastus Valgus. Tallinn.
- Eesti taimede levikuatlas.(s.a.). eElurikkus. https://elurikkus.ee
- EOL. (s.a.). Aldrovanda. https://eol.org/pages/2886781
- Grow Urban. (s.a.). Dionaea Muscipula. https://growurban.uk/products/dionaea-muscipula * Mellichamp, T. L. (2020). Droseraceae. Flora of North America. http://floranorthamerica.org/Droseraceae
- Raptis Rare Books. (s.a.). Firts edition of Charles Darwin’s Insectivorous plants. https://www.raptisrarebooks.com/product/insectivorous-plants-charles-darwin-first-edition/
- Tammeorg, J., Kook, O., & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Ümaralehine huulhein. Lehekülg 35. 3. trükk. Kirjastus Valgus. Tallinn.
- Texas Bryology. (s.a.). Droseraceae. https://www.texasbryology.com/droseraceae
- Turner, R. (2019). Carnivorous plant which devours its prey via sticky tentacles is reintroduced to England. Country Life. https://www.countrylife.co.uk/news/carnivorous-plant-devours-prey-via-sticky-tentacles-reintroduced-england-203092
- The Angiosperm Phylogeny, G., Chase, M. W., Christenhusz, M. J. M., Fay, M. F., Byng, J. W., Judd, W. S., Soltis, D. E., Mabberley, D. J., Sennikov, A. N., Soltis, P. S., & Stevens, P. F. (2016). 'An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the orders and families of flowering plants: APG IV'. Botanical Journal of the Linnean Society, 181(1), pp. 1-20.
- Vikipeedia. (2019). Ümarlehine huulhein. https://et.wikipedia.org/wiki/Ümaralehine_huulhein
- Wikipedia. (2024a). Droseraceae. Kasutatud 10.03.2024. https://en.wikipedia.org/wiki/Droseraceae
- Wikipedia. (2024b). Drosera. Kasutatud 11.03.2024. https://simple.wikipedia.org/wiki/Drosera