Hullulehmatõbi
Hullulehmatõbi ehk veiste spongiformne entsefalopaatia (BSE) on veiste neurodegeneratiivne nakkushaigus, mis põhjustab nakatunud looma surma pöördumatute närvikahjustuste tagajärjel. Peamisteks sümptomiteks on kaalulangus ning käitumis- ja liikumishäired.[1]
Hullulehmatõve põhjustajaks on muundunud valguosake ehk prioon ning haigusele on omane pikk inkubatsiooniperiood ja aeglaselt progresseeruv kulg. Haiguse olemasolu on laboratoorselt võimalik kinnitada vaid surnud isenditel, kuna proovimaterjalina kasutatakse looma aju.[2]
Hullulehmatõbi sai alguse Suurbritanniast 1986. aastal, kus ka tänapäeval diagnoositakse suurem osa BSE juhtumitest.[3] Eestis ei ole hullulehmatõve diagnoositud.[2]
Nakatumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hullulehmatõve põhjustavad prioonid, mis esinevad närvikoes ja mõnedes siseelundites. Prioonid on muundunud konformatsiooniga kehavalkude molekulid, mis põhjustavad ka teiste valgumolekulide muundumise ja seeläbi elundi kahjustuse. Haige looma ajukoes on näha iseloomulikke spongiformseid ehk käsnjaid muutusi. Kahjustused on pöördumatud ja haigus lõpeb alati surmaga.[4]
Klassikaline BSE levib sööda kaudu, kui veistele söödetakse loomseid valke sisaldavaid söötasid, nagu liha-kondijahu.[5] Atüüpiline BSE võib tekkida spontaanselt, ilma et loom oleks haigustekitajaga kokku puutunud. Arvatakse, et atüüpilist vormi põdevad loomad võivad olla epideemiate allikaks.[4]
Arvatakse, et hullulehmatõve põhjustav prioon võib inimestel põhjustada Creutzfeldti-Jakobi tõve varianti. Inimene võib nakatuda, süües elundeid ja kudesid, millel on suur BSE risk, nagu närvikude, mandlid, silmad, soolestik, soolekinniti ja selgroolülid. Puuduvad tõendid, et prioone võiks leiduda lihastes või piimas.[2][6]
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Hullulehmatõve inkubatsiooniperiood on keskmiselt 4–5 aastat ning surm saabub nädalate kuni mõne kuuga esmaste haigustunnuste ilmnemisest. Iseloomulikeks sümptomiteks on ülemäärane hirm, agressiivsus, erutuvus, raskused liikumisel ja tõusmisel, ebaloomulik kehahoiak, kaalulangus ning vähenenud piimatoodang. Samuti on kõrgenenud tundlikkus puute-, valgus- ja heliärritustele.[7]
Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]
Hullulehmatõve diagnoosimine on keeruline, sest haiguse diagnoosimiseks on vaja ajukudet, seega ei saa elusloomi haiguse olemasolu suhtes kontrollida. Ainus võimalus kinnitada hullulehmatõve esinemist on postuumne autopsia. Haigestunud loomadel võib leida aju hallaines sümmeetrilisi degeneratiivseid muutusi ja tühimikke, mistõttu ajukude meenutab käsna. Histopatoloogilist uuringut ei peeta BSE välistamiseks siiski piisavaks. Diagnoos tuleb kinnitada western blot'i või immunohistokeemiliste meetoditega.[6]
Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hullulehmatõvele ei ole ravi ega vaktsiini. Haiguse ennetamiseks on keelatud mäletsejaliste söötades kasutada igasugust loomset valku, välja arvatud piima- ja munatooteid ning teatud juhtudel kalajahu. BSE kahtlusega loomast tuleb teavitada veterinaari või veterinaarjärelevalve ametnikku. 2013. aastast jõustunud seireskeemi järgi uuritakse Eestis kõigi üle 48 kuu vanuste hädatapetud, haigena tapetud ja hukkunud veiste ajuproove BSE suhtes, kuid tervete veiste ajuproove enam ei uurita. Haiguse tuvastamise korral tapetakse kõik haige loomaga sama sööta saanud ja samas hoones elanud mäletsejalised ning korjused hävitatakse.
Inimeste terviseriski vähendamiseks on olulised meetmed, mida kasutatakse tapamajades, et eraldada kõrgema riskiga koed toiduks kasutatavatest kudedest. Samuti tuleb vältida tapmise käigus närvirakkude sattumist vereringesse.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Casalone, Cristina; Hope, James. "Chapter 7 - Atypical and classic bovine spongiform encephalopathy". Handbook of Clinical Neurology. 153: 121–134 – cit. via Elsevier Science Direct.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Veterinaar- ja Toiduamet. "Rohkem BSE-st". vet.agri.ee. Vaadatud 02.12.2018.
- ↑ HealthLink British Columbia (03.03.2017). "Mad Cow Disease". healthlinkbc.ca. Originaali arhiivikoopia seisuga 10.12.2018. Vaadatud 02.12.2018.
- ↑ 4,0 4,1 Seuberlich, Torsten. "Overview of Bovine Spongiform Encephalopathy". Merck Veterinary Manual. Vaadatud 07.01.2020.
- ↑ "Veiste spongiformne entsefalopaatia". vet.agri.ee. Vaadatud 07.01.2020.
- ↑ 6,0 6,1 "Bovine spongiform encephalopathy (BSE)". OIE. Vaadatud 07.01.2020.
- ↑ World Healh Organization. "Bovine spongiform encephalopathy (BSE)". WHO.int. Vaadatud 02.12.2018.
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "JIVet" ei kasutata eelnevas tekstis.