Huang Xianfan

Allikas: Vikipeedia
Huang Xianfan
Sünniaeg 13. november 1899
Sünnikoht Fusui, Guangxi
Surmaaeg 18. jaanuar 1982 (82-aastaselt)
Rahvus hiinlane
Ametid etnoloog, ajaloolane, antropoloog, pedagoog

Huang Xianfan (hiina keeles 黄现璠; (Huáng Xiànfán); 13. november 189918. jaanuar 1982) oli hiina antropoloog, ajaloolane, keeleteadlane, folklorist ja pedagoog. Huang oli hiina tšuangopoloogia (või tšuangid uuringud) isaks.[1] Teda peetakse üheks hiina antropoloogia rajajaks.[2]

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Huang Xianfan sündis Fusui, Tšuangid perekonda. Esialgu käis ta Qusis algkoolis, seejärel läks Fusui gümnaasiumi, mille lõpetas 1921. Ta õppis aastatel 1922–1926 Nanningi Pedagoogikoolis. Õpingud jätkusid 1926. aastal Pekingi Pedagoogikaülikoolis, kus ta õppis historiograafiat, etnograafiat, folkloristikat ja kirjandus, lugedes samaaegselt ka loenguid antropoloogiast. Ülikooli lõpetas Huang 1935. aastal cum laude. Seejärel õppis Tōkyō Keiserlikus Ülikoolis (praegu Tokyo Ülikool) ning lõpetas selle 1937.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kooli lõpetamist aastal 1937 naasis Huang Guangxi ja asus samal aastal gümnaasiumis ajalugu õpetama. Aastatel 1938–1940 oli ta Guangxi Ülikooli lektor ja dotsent. Alates septembrist 1940 Zhongshana Ülikooli professor. 1943–1953 oli ta Guangxi Ülikooli ajalooprofessor ja 1953–1982 oli ta Guangxi Pedagoogikaülikooli ajalooprofessor. Aastatel 1949–1951 oli ta Guangxi Ülikooli kirjanduskateedri juhataja. Aastatel 1953–1958 töötas ta ka Guangxi Pedagoogikaülikooli raamatukogu juhatajana.[3]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

1951. aastal oli Huang üks Hiina vähemusrahvuste uurimisrühma juhte. Huang oli aastatel 1954–1958 Riiklik Rahvakongressi liige (Kongressi liige) ja Rahvusliku Komitee liige. Aastatel 1956–1958 oli ta Guangxi vähemusrahvuste uurimisrühma juht. Samuti 1980. aastal oli Huang üks Hiinas Etnoloogia Seltsi rajajaks. Huang pooldas Hiinas Beiyue Rahvade Ühingu asutamist professionaalse organisatsioonina. 1980 asutati ühing aga teistel alustel, Huang valiti asepresidendiks. Aastatel 1980–1982 oli ta Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi liige (Kongressi liige). 1981. aastal oli Huang Lijiang Ülikooli rajaja ja esimene rektor. 1943. aastast kuni surmani oli ta üks aktiivsemaid Tšuangi ajalookirjutuse hetkeseisu.[4]

Uurimistöö[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli tegelenud ka hiina iidse ajaloo, etniline ajalugu ja etnokultuuri probleemidega. Hiina vahvusvähemus oli tema peamiseks uurimistöö teemaks etnoloogia. 1943–1945 viibis Huang esmakordselt välitöödel Sanjiang i dongid ja hmongid juures. Tema eesmärk oli kirjeldada dongid ja hmongid elukeskkonda ja võrrelda. Huang õppis kõnelema kohalikke vähemuskeeli, käis põliselanikega koos jahil ja kuulas õhtuti nende lugusid. Ta taipas, et teadmised ei ole keskkonna otsene saadus, sest vahepeal toimib olulise mõjutajana kultuuripärimus. Seejärel läks ta Guizhou koos oma üliõpilane Zhang Shouqi (professor), kus ta tegeleb vähemuste uuring ja välitöödel, keskendudes eriti hmongi keelt ja kultuuri. Kogutud materjali avaldas Huang hulgas monograafiates ja artiklites, millest tähtsamad on "Hmongi ühiskonnakorraldus"(1946–1947) ning "Hmongi haridus. Huang Xianfan peetakse üheks hiina antropoloogia rajajaks.[5]

Huang oli ka prominentsemaid Tšuangi ajaloo uurijaid, tema sulest on ilmunud enamik Iidsetes Tšuangid seotud ajaloolaste elulugusid, enamasti artiklite kujul. Tema tuntum teos on mõjukas raamat "Tšuangi ajalugu" (1957, 1988). Huangi suurim saavutus oli tšuangopoloogia loomine. Teda peetakse hiina tšuangopoloogia isaks.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mo Jun, "Tšuangopoloogia isaks - Huang Xianfan" – Guangxi, 3. september 2002
  2. Hiina antropoloogia rajajaks - Huang Xianfan/ www.china.com.cn
  3. Yang Xiong, "Huangi elulugu" – Elulugu kirjandus 1998, nr 1, lk 143–144
  4. "Huangi elulugu" – Hiinas Haridus Sõnaraamat 1998, lk 1450
  5. Hiina antropoloog Huang Xianfan / www.cuaes.org
  6. Chen Jisheng, "Bagui kool" – Guangxi Etniliste Uuringute 2008, nr 7-11

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pan Rongcai, "Huang Xianfan ja Tšuangi ajalugu" – Guangxi Kirjandus ja Ajalugu 2000, nr 2, lk 56-57

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]