Hollenfelsi loss

Allikas: Vikipeedia
Hollenfelsi loss

Hollenfelsi loss (letseburgi keeles Buerg Huelmes, prantsuse keeles château de Hollenfels, saksa keeles Burg Hollenfels) on Kesk-Luksemburgis Seitsme lossi orus asuv loss.

Hollenfelsi loss asub samanimelise küla lõunaküljel. Lossi juurde viib väike puidust treppide ja kõnniteedega rada, kus on näha kivis olevad õõnsused. Nimi Hollenfels ('õõnes kivi') tulebki sellest, et kalju, millele loss ehitati, on täis maa-aluseid käike. Lossi juurest viib metsarada Marienthali kloostri juurde.

Hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Hollenfelsi loss koosneb 39 meetri kõrgusest donjon'ist, nurgatornist, kardinseinast ja eluhoonetest. Lossi pääseb vallikraavini ulatuva müürisilla kaudu.

Viiekorruseline donjon on üks selle piirkonna keskaegse arhitektuuri ilmekamaid näiteid. Arhivaalidest selgub, et donjon ehitati 1380. aastal. 39 meetri kõrgune donjon on ka ainus algsest lossist säilinud hoone. Selle seina kõrgus on 23 meetrit, katusekonstruktsiooni kõrgus on 16 meetrit. Donjon'i põhiplaan on 14 × 12,5 meetrit. Kitsast keerdtrepist pääseb korrustele, kus on väga hästi säilinud võlvitud toad: kõige madalamal korrusel asub ahi ja köök, seejärel teenijate söögituba, gooti saal lossi isandatele ja kabel, mida kasutati ka magamistoana, ja relvakamber. Donjon'i tubades on palju huvitavaid elemente: paksudesse seintesse tehtud aknad, suured nikerdatud kaunistustega lahtised korstnad, sõjariistad, maaliline keskaegne tualetiala, kabelis olev vitraažidega kaunistatud altar, skulptuurid.

Purskkaev[muuda | muuda lähteteksti]

Purskkaevust läheb salajane käik, mille kaudu oli vanasti võimalik ümberpiiratud lossi salaja toitu tuua ja sealt inimesi evakueerida. Soovimatute külaliste korral tõmmati purskkaevu kohal olevad lauad eemale, et külalised kukuksid kas kaevu või vähemalt ei jõuaks kohe lossi. Osa salajase käigu lõike on praegugi veel alles.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda mainitakse Hollenfelsi kirjalikes allikates 1041. aastal, mil lossi isandana nimetatakse Isenbald von Holfelsit. 1129. aastal on kirjutatud, et Hollenfelsi isandale ja rüütlile Ludolfile ja tema naisele Sarale anti vaid 400 meetri kaugusel asuva Marienthali kloostri veeõigused. 1238. aastal mainitakse lossi isandana Eckerhardus von Holefelsi (ka Eckhard von Hollenfels). Seega oli ehitis ilmselt juba 11. sajandil olemas.[1][2] Donjon ehitati aga alles 1380. aastal ja kümmekond aastat hiljem jagati kindlus kahe isanda vahel – kuni 1477. aastani kuulus loss Hollenfelsidele ja Autelitele/Elteritele. Aastal 1477 mainitakse Hollenfelsi rüütlit, kes langes Nancy lahingus.[3]

Aastatel 1480–1681 oli Hollenfelsi lossil palju omanikke, ja mitte ainult järjestikku, vaid ka üksteise kõrval, sest kinnistu oli jagatud kolme isanda vahel: Ansembourgi Rollingenid (de Raville'id), Reini Greiffenklaud, Salmi Raugrafid. 1600. aastal läks loss kolonel Sebastian von Tynneri valdusse, kes ostis kogu lossi endale 1624. aastal. Tynneri valdusest läks loss von Hohensteini ja lõpuks van Broeckhoven de Hollenfeltzi ja d'Arendoncki valdusse. 1632. aastal kinkis Sebastian Tynner mõisa ja lossi edasi oma naiseõele, Brabanti 's Hertogenboschi nõuniku Pieter van Broeckhoveni lesele Lucia von Hohensteinile, kes suri Hollenfelsis umbes 1640. aastal. Sebastian Tynner oli abielus Maria von Hohensteiniga (suri 1628). Maria ja Lucia isa oli Christoffel von Hohenstein, kes oli Peter Ernst von Mansfeldi teenistuses olnud ohvitser. Hollenfelsi päris lõpuks Lucia ja Pieter van Broeckhoveni poeg Jan Martijn van Broeckhoven, kelle valdusse läks 1643. aastal ka Arendonk. Jan Martijn van Broeckhoven jättis oma valdused 1649. aastal Amalia van Solmsile.

Hollenfelsi loss, 1891

Järgnes sõda ja 1681. aastal hõivasid lossi Louis XIV väed. Legendi järgi põgenesid lossi elanikud salajase maa-aluse tunneli kaudu, mis olevat ühendanud Hollenfelsi lossi Schoenfelsi lossiga. Kui Hispaania väed 1683. aastal Prantsuse väed välja ajasid, said küla ja loss tõsiselt kannatada. Ainult donjon ja ümmargune torn jäid puutumata. Prantslased võitsid kiire vasturünnaku ja suurtükkide abil lossi tagasi ja pärast sõda läks loss prantsuse perekonna de Brias', õigemini nende Luksemburgi haru valdusse. Lossiisandaks kutsuti Jean-Baptiste de Brias. Tema valitsemise ajal lõppes lossis keskaegne elukorraldus, lammutati sõja ajal kahjustada saanud müürid ja 1729. aastal ehitati donjon'i kirdekülge esinduslik härrastemaja (mis ehitati 1921. aastal ümber uusbarokkstiilis hooneks).

1787. aastal nimetati Hollenfels krahvkonnaks. 21. veebruaril 1787 anti Jean-Frédéric-Joseph de Brias'le krahvitiitel (Hollenfeltzi (Hollenfelsi) krahv).

1818. aastal müüs tema järeltulija Louis-Antoine lossi Belgia Luxembourgi provintsi kubernerile Jean-Baptiste Thornile (Thorn-Suttor de Remich), kellele kuulus juba Schoenfelsi loss. Aastatel1 1820–1920 oli loss hüljatud ja lagunes. Thorn müüs mõlemad lossid 1840. aastal Brüsseli senaatorile Englerile, kes pärandas need edasi oma väimehele parun Goethalsile.

1920. aastal võttis lossi enda valdusse Charles von den Poll, kes kujundas elumaja 1921. aastal ümber uusbarokkstiilis hooneks. Loss oli suuresti varemetes ja selle restaureeris 1929. aastaks Luksemburgi arhitekt J. Schoenberg.

Aastatel 1945–1948 oli lossis sõjavangide laager.

Loss praegu[muuda | muuda lähteteksti]

1948. aastal sai Hollenfelsi lossi omanikuks Luksemburgi riik. 1973. aastal paigaldati donjon'ile uus katus. Nii peatati selle edasine lagunemine. Seejärel avati 18. sajandil rajatud eesõuel olevas hoones noortehostel. 1975. aastal avati donjon'is ja lossis noorte- ja ökoloogiakeskus, mis nimetati hiljem ümber säästva arengu hariduskeskuseks.[4] Sellest ajast peale on põlvkondade viisi noori saanud avastada Hollenfelsi lossi võlu ja tarkust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Robert J. Casey, 1921. The land of the haunted castles. New York: The Century Co. Raamat on kättesaadav internetis ja San Diegos asuva California ülikooli arhiivis.