Hiiu kannel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hiiu kannel
Hiiu kandle mängija (1920. aastad)

Hiiu kannel, tuntud ka kui hiiurootsi kannel, rootsikannel, Rootsi kannel, vibukannel, kiigekannel või talharpa, on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk (mõnel juhul isegi kaks). Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk. Seda tüüpi pillide keeled on valmistatud hobusesabajõhvidest.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Vormsirootsi murrakus on pilli nimetus "talharpa". Tal tähendab jõhvi, harpa on aga vana skandinaaviakeelne sõna, ilmselt keelpilli märkimiseks.

Pilli eestikeelsed nimetused tekitavad tihti segadust, sest Hiiu kannel ei ole tegelikult kannel. Arvatakse, et sõna "kannel" oli eesti keeles keelpilli sünonüüm, seega hakati rootslaste käest saadud võõrapärase nimega keelpilli kutsuma automaatselt kandleks.

Tänapäeval levinuim nimetus "Hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil, mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest see asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "Hiiu kannel" ongi jäänud järele vormist "hiiurootsi kannel".

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti aladel levinud pillil on kas viiulit meenutav või nelinurkne kõlakast, millega ülemises otsas liitub nelinurkne raam. Keeli on kolm-neli, mis on keeratud kas hobusesabajõhvidest või lambasooltest. Pill asetatakse põlvedele või põlvede vahele ning seda mängitakse vibutaolise poognaga. Sõrmed pistetakse mänguavast tagantpoolt läbi, keeli lühendatakse küünte ja liigese vahelise kohaga sõrme tagaküljel või sõrme siseküljega. Helisid võetakse vasaku käe sõrmedega, puudutades esimest, tihti ka teist keelt. Ülejäänud on burdoonkeelteks, mis kõlavad roobi lameduse tõttu pidevalt kaasa. Keeled on häälestatud kas kvartides või kvintides.

Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiu kandle taoliste pillide ajalugu on pikk, ulatudes teadaolevalt 11. sajandisse. Tõenäoliselt on pill pärit Briti saartelt, kus see on muutunud näppepillist poogenpilliks. Sealt rändas pill arvatavasti Shetlandi saarte ja Norra kaudu Rootsi, edasi Eestisse ja Soome. Põhjamaade vanim teade on Trondheimi katedraalis säilinud kivikuju Hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350.

Perekonnast[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiu kandle perekonda kuuluvad paljud pillid Euroopa eri paikadest, igaühel oma nimetus. Tihtipeale kasutatakse neid nimetusi läbisegi, pidamata silmas konteksti.

Hiiu kandle osad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]