Poogenkeelpillid

Allikas: Vikipeedia

Poogenkeelpillid ehk poogenpillid on keelpillid, mille mängimisel kasutatakse poognat. Poogenpille nimetatakse ka vibupillideks (ingliskeelne sõna bow tähendab nii poognat kui vibu, samuti itaaliakeelne sõna arco). Sümfooniaorkesteri partituuris kasutatakse poogenkeelpillide jaoks itaaliakeelset nimetust archi.

Mängimistehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

Mängimistehnikad on poogenpillidel sarnased. Näiteks viiulil surutakse keeled vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda, et saada vajalik helikõrgus, paremaga hoitakse poognat. Keele ja poogna kontaktkoht on roobi ja sõrmlaua vaheline ala, keeltega risti. Mängimine sõrmlaua lähedalt (sul tasto), roobi lähedalt (sul ponticello)

Peale poogna jõhvipoolega mängimist kasutatakse vahel ka puupoolega keeltele löömist (con legno) ning sõrmedega keelte tõmbamist (pizzicato). Roobile, mis hoiab keeli, võib asetada kammikujulise sordiini – helisummuti, mis muudab kõlavärvi pehmemaks ning summutab helisid. Vasaku käe randme kiire liikumise ja sõrmedega keeltele vajutamisega saab heli vibreerima panna, mis annab keelpilli kõlale iseloomuliku laulvuse (vibraato).

Viiuli perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Primitiivseid, poognaga mängitavaid nõrga kõlaga keelpille esines juba väga vanal ajal paljudel rahvastel. 16.-17. sajandil arenes Euroopas rohkearvulistest poogenpillidest neli klassikalist vormi:

Väljapaistvaiks kujunesid itaalia pillimeistriperekonnad Amati, Stradivari ja Guarneri, kelle pillid on jäänud ületamatuiks tänaseni.

Üldreeglina on kõikidel poogenkeelpillidel 4 keelt, kontrabassidel vahel ka 5. Kujult on nad sarnased, kuid erinevad suuruse ja häälestuse poolest.

Viiul on poogenpillide perekonna sopranpill, mis kõlab kõige kõrgemalt. Viiuli kõla on kaunilt laulev, mänguvõimaluste poolest on ta erakordselt rikas. Viiuli valmistamisel on väga oluline puidu kvaliteet ja laki koostis, millega korpus kaetakse. Arvatakse, et laki koostises peitubki vanade meistripillide suur saladus. Viiuli korpuse ülemine kaas tehakse männipuust, alumine vahtrast. Alumise ja ülemise kaane vahele paigutatakse nendega risti väike puupulgake (kõlapulk), mida prantslased nimetavad hingeks. Kõlapulga paigutamisest õigesse kohta oleneb väga suurel määral viiuli kõla täiuslikkus.

Viiuli mänguulatus on g-g4. Ülempiir on orkestrandil ja solistil erinev, kuna see sõltub mängija meisterlikkusest.

Altviiul ehk vioola sarnaneb viiuliga, kuid on viimasest veidi suurem. Nagu nimetuski ütleb, on keelpillide rühmas tema täita aldi osa. Ta on madalama ja veidi tuhmema kõlaga kui viiul. Aldi ulatus on c-e3.

Tšello on veel madalama helikõrgusega, sooja, maheda kõlavärviga pill. Lisaks andambli- ja orkestrikoosseisudele kasutatakse tšellot tihti ka sooloinstrumendina. Oma lõpliku kuju sai ta Antonio Stradivarilt. Tšellot mängitakse istudes, pill seisab kere allotsas oleva kandepulgaga maha toetudes mängija põlvede vahel. Tšello ulatus on C-a2.

Kontrabass on poogenpillidest madalaim. Tema täita on orkestris või ansamblis bassi osa, soolopillina kasutatakse seda instrumenti harva. Kontrabass on oma mõõtmetelt väga suur pill, ligikaudu 2 meetri kõrgune. Teda mängitakse tavaliselt püsti seistes. Kontrabassi ulatus on E1–g1.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]