Henry Molaison

Allikas: Vikipeedia

Henry Gustav Molaison (tuntud kui H.M. või HM; 26. veebruar 1926 Hartford, Connecticut2. detsember 2008 Windsor Locks, Connecticut) oli mäluhäirega USA patsient, kellele tehti epilepsia ravimise eesmärgil kahepoolne mediaalne oimusagarate lobektoomia, et eemaldada kaks kolmandikku tema hipokampustest, parahipokampaalkäärud, piriform korteksid ja amügdalad. Operatsiooni tagajärjel tekkinud ootamatu anterograadne amneesia tõttu oli ta 1957. aastast kuni oma surmani põhjaliku uurimise all. Tema juhtum etendas olulist osa aju ehituse ja talitluse ning mälu vaheliste seoste teooriate arengus ning mõjutas tugevalt kognitiivse neuroteaduse arengut. Molaison elas hoolekandeasutuses Windsor Locksis Connecticutis.

Molaisoni aju hoitakse California Ülikoolis San Diegos. Seal lõiguti see 4. detsembril 2009 histoloogilisteks osadeks. Sellest ajast on Molaisoni ajuandmed kättesaadavad kõigile uurijatele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa Molaisoni kahest hipokampusest eemaldati kahepoolselt.

Henry Molaison põdes kontrollimatut epilepsiat, mida vahel peeti seitsme aasta vanuses juhtunud jalgrattaõnnetuse tagajärjeks.[1] Tal olid aastaid fokaalsete hoogude käes, pärast 16. sünnipäeva oli tal mitu toonilis-kloonilist hoogu. 1953. aastal suunati ta ravi saamiseks Hartfordi haigla neurokirurgi William Beecher Scoville'i juurde[2].

Scoville tegi kindlaks, et Molaisoni epilepsiakolle on vasakus ja paremas mediaalses oimusagaras ja tegi raviettepanekuks need piirkonnad kirurgiliselt eemaldada. 25. augustil 1953 Molaisonil läbi viidud bilateraalne mediaalsete oimusagarate eemaldamine hõlmas ka hipokampust ja ümbritsevaid struktuure, sealhulgas eemaldati suur osa amügdaloidest kompleksist ja entorinaalkoorest. Peale operatsiooni ei funktsioneerinud kumbki hippokampustest, sest alles jäetud 2 cm hippokampuskude osutus atrofeerunuks ja entorinaalkoor, mis moodustab suure osa hippokampuse sensoorsest sisendist, oli eemaldatud. Osa tema anterolateraalsest oimusagarast oli samuti hävinud.

Peale operatsiooni, mis oli edukas peamiseks eesmärgiks olnud epilepsia kontrollimisel, kannatas Molaison tugeva anterograadse amneesia all. Vaatamata korras töömälule ja protseduurilisele mälule ei suutnud ta uusi sündmusi enda eksplitsiitsesse mällu salvestada. Mõnede teadlaste arvates oli Molaisonil häirunud võime luua uut semantilist teadmist [3], kuid on teadlasi, kes vaidlevad kahjustuse ulatuse üle. Molaisonil tekkis ka mõõdukas retrograadne amneesia, mistõttu ei suutnud ta meenutada suuremat osa kahest aastast enne operatsiooni ning mõningaid sündmusi, mis toimusid kuni 11 aastat tagasi. Seega oli tegu ajalise gradiendiga retrograadse amneesiaga, mis tähendab, et mälestused olid mõjutatud erinevalt sõltuvalt sellest, kui palju aega neist oli möödunud. Sellele vaatamata töötas korralikult tema pikajaline protseduuriline mälu. See tähendab, et ta suutis näiteks õppida uusi motoorseid oskusi vaatamata sellele, et ta ei suutnud nende õppimist teadlikult meenutada.

Esmakordselt avaldasid Scoville ja Brenda Milner juhtumianalüüsi 1957. aastal[4]. Enda elu lõpuaastail lahendas Molaison tihti ristsõnu [5]. Ta suutis täita lüngad nendele küsimustele, mille vihjed viitasid tema 1953. aasta eelsetele teadmistele. 1953. aasta järgsetele küsimustele suutis ta vastata varasemaid teadmisi uutega kombineerides. Näiteks suutis ta lisada mälestuse Jonas Salki kohta muutes oma mälujälge lastehalvatusest[6].

Henry Molaison suri 2. detsembril 2008[2].

Avastusi mälujälgede tekkimise kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks mälukahjustuste ja amneesia kohta õpitule võimaldas Molaisonile tehtud kindlapiiriline operatsioon uurida, kuidas konkreetne ajupiirkond võib olla seotud erinevate protsessidega, mis hüpoteetiliselt mälujälgede tekkel olulised on. Tema juhtumist õpiti palju aju patoloogiliste seisundite kohta ja see juhtum aitas luua mitmeid teooriaid normaalse mälutalituse kohta.

Näiteks oli tal võime lahendada ülesandeid, mille jaoks oli vaja lühimälu ja protseduurilist mälu, aga mitte episoodilist mälu. See viitab, et meenutamine neist eri mälusüsteemidest võib olla vähemalt osaliselt vahendatud erinevate ajupiirkondade poolt. Kui enne operatsiooni töötas tema pikaajaline mälu hästi, siis peale operatsiooni puudus tal võime uusi mälestusi salvestada. See viitab, et pikaajalisse mällu salvestamine (kodeerimine) ja pikaajalisest mälust ammutamine (meenutamine) võivad samuti olla vahendatud erinevate süsteemide poolt.

Kuigi 1990. aastatel tehtud Molaisoni aju kuvamine näitas, et tema ajukahjustuse ulatus oli ulatuslikum kui varem arvati. See tegi konkreetsete ajupiirkondade seostamise Molaisoni häiretega keeruliseks.[7].

Panus teadusesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Molaisoni juhtum oli oluline läbimurre mõistmaks, kuidas inimese mälu on organiseeritud. See pakkus rikkalikult tõendusmaterjali vanemate teooriate ümberlükkamiseks ja uute mäluteooriate loomiseks. Seda eriti mäluprotsesside ja mäluks vajalike neuraalsete struktuuride vallas (cf. Kolb & Whishaw, 1996).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Esialgse anamneesi järgi juhtus õnnetus üheksa aasta vanuselt, hiljem tegi ema paranduse: Suzanne Corkin. Lasting consequences of bilateral medial temporal lobectomy: Clinical course and experimental findings in H.M. – Seminars in Neurology, 1984, kd 4, nr 4, lk 249–259.
  2. 2,0 2,1 Benedict Carey (12-04-2008). "H. M., an Unforgettable Amnesiac, Dies at 82". New York Times. Vaadatud 05.12.2008. "In 1953, he underwent an experimental brain operation in Hartford to correct a seizure disorder, only to emerge from it fundamentally and irreparably changed. He developed a syndrome neurologists call profound amnesia. He had lost the ability to form new declarative memories." 
  3. Schmolck, Kensinger, Corkin, & Squire, 2002
  4. William Beecher Scoville and Brenda Milner (1957). "Loss of recent memory after bilateral hippocampal lesions". Journal of Neurology, Neurosurgery and Psychiatry 20 (1): 11–21. doi:10.1136/jnnp.20.1.11. PMC 497229. PMID 13406589. 
  5. "The Man Who Couldn't Remember". NOVA scienceNOW. 01.06.2009. Vaadatud 2010-12-09. "In between it all he did puzzles, books upon books of them, a habit he’d picked up as a teenager. Near the end of his life he kept a crossword book and pen with him always, in a basket attached to his walker." 
  6. Benedict Carey (12-06-2010). "No Memory, but He Filled In the Blanks". New York Times. Vaadatud 08.12.2014. 
  7. Corkin, Susanna; Amaral, David G.; González, R. Gilberto; Johnson, Keith A.; Hyman, Bradley T. (15.05.1997). "H. M.’s Medial Temporal Lobe Lesion: Findings from Magnetic Resonance Imaging". The Journal of Neuroscience. 17(10). 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]