Helmi Neggo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Helmi Reiman-Neggo (16. november 1892, Kolga-Jaani2. november 1920, Tartu) oli Eesti etnograaf ja rahvakunsti uurija.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Helmi Reiman sündis 16. novembril 1892 Kolga-Jaani pastori Villem Reimani ja tema abikaasa Paula kuuelapselise pere esimese lapsena. 1901. aastal saadeti 8-aastane Helmi Reiman õppima Helsingisse. Pärast keskkooli lõpetamist astus ta 1911. aastal Helsingi Ülikooli, kus ta õppis muuhulgas Uuno Taavi Sireliuse ning Kaarle Krohni käe all kahel erialal: soome-ugri rahvateadus ning Soome ja Põhjamaade ajalugu. Üliõpilasena kogus ta 1912., 1913. ja 1914. aasta suvel oma kodukihelkonnas Kolga-Jaanis Eesti Rahva Muuseumile vanavara.[1] Pärast 1916. aastal ülikooli lõpetamist sai temast esimene etnoloogia erialaharidusega eestlane ning ta asus ta tööle Eesti Rahva Muuseumi etnograafiaosakonda. 1917 kolis ta Tallinna, kus tegutses peamiselt ajakirjaniku ning rahvaülikooli lektorina, pidades loengukursust "Kultuuri alged". Ta avaldas ajalehtedes Postimees ja Tallinna Teataja artikleid kirjanduse ja kultuuri teemadel (osalt H. Tõramaa varjunime all).[2] Suurema osa 1919. aastast veetis ta tervise parandamise eesmärgil Lõuna-Euroopas. Helmi Reiman-Neggo suri Tartus 2. novembril 1920 ning maeti Tartu Maarja kalmistule.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Helmi Reiman-Neggo olulisimaks uurimisteemaks oli rahvakunst ja rahvarõivad, mida ta käsitles paikkondlikele eripäradele ning variatsioonidele keskendudes. Ta pani aluse eesti rahvakunsti territoriaalsele süstematiseerimisele ning viis Eesti etnograafa võrdleva teaduse tasemele. Lisaks sellele uuris ta kristlike ja eelkristlike tavade põimumist eestlaste matusekommetes 13.–18. sajandil ning 17.–18. sajandi poliitikategelase ja diplomaatilise agendi Johann Reinhold von Patkuli tegevust.[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

9. juulil 1916 abiellus Helmi Reiman Saaremaalt pärit sõjaväearsti Gundemar Neggoga. Neil oli tütar Ester Naemi Neggo (1917–1938).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Õunapuu, Piret 2004. Helmi Reiman-Neggo kui etnograaf. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat, XLVIII, lk 47–80.
  2. Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide, lk 16

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Helmi Reiman. Naisten puvut Kolga-Jaanin pitäjässä Wiljandin Maakunnassa Liivimaalla. Suomen Museo XXI. Helsinki, 1914
  • Helmi Reiman. Eestlaste matusekombed. Eesti Kultura IV. Tartu, 1915
  • Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Tartu, 1918 (ka koguteoses "Eesti maa, rahvas, kultuur". Tartu, 1926)
  • Helmi Neggo. Johann Patkul – kõige suurem liivlane. Tallinn: Varrak, 1920
  • Helmi Reiman-Neggo. Kolm suurt õnne. Tartu: Ilmamaa, 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.