Hedwigi peeker

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kotka kujutisega Hedwigi peeker Briti Muuseumis
Martin Lutherile kuulunud Coburgis asuv Hedwigi peeker

Hedwigi peeker on nimetus, mida kasutatakse väikese rühma sarnase teostusega ja viimistlusega keskaegsete klaasist peekrite kohta. Nimi märgib klaaside seostamist püha Hedwigi ime legendiga[1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Hedwigi peekrid on sirgeseinalised kergelt suu suunas laieneva kujuga, õrnalt suitsupruunist või rohekast läbipaistvast klaasist, kaunistatud intaljo- ja kõrglõikes klaasi lõigatud motiividega, milleks on stiliseeritud lõvide, kotkaste, greifide või elupuumotiivide[2], samuti palmettide, poolkuude, karikate ja muude idamaiste või bütsantsipäraste motiividega või abstraktse geomeetrilise ornamendiga. Klaaside ülaosa on kaunistatud iseloomuliku madala küljereljeefi järgiva fasseteeringuga. Kõrgus jääb 8,3–14,6 sentimeetri vahemikku[3].

Pärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Üks selline klaas on erinevate pärimuste kohaselt seostatud Sileesia hertsogi Henryk I Brodaty abikaasa Sileesia Hedwigiga (1174–1243), kes kanoniseeriti 1267. aastal. Selle järgi on antud nimetus Hedwigsglas või Hedwigsbecher tervele klaaside rühmale.

Püha Hedwigi legend on kirja pandud Liegnitzi hertsogi Ludwig I õukonna jaoks kirjutatud käsikirjas 1353. aastal. Pärimuse järgi pahandasid hertsogit ta jumalakartliku abikaasa askeetlikud kombed ja eriti see, et Hedwigil oli kombeks juua veini asemel vett. Otsustades naise meelt muuta haaras Henryk kord äkitselt naise käest söögilauas peekri, et kontrollida, mis selles on. Kui ta peekrist jõi, oli vesi selles imepäraselt veiniks muutunud.

Ime toimumine on omistatud erinevates traditsioonides kahele erinevale peekrile. Üks neist asub Krakowi katedraalis ja teine asus kunagi Rahvusmuuseumis Wrocławis, kuid kadus sealt 1944. aastal.[4]

Eksemplarid[muuda | muuda lähteteksti]

Tervikuna säilinud Hedwigi peekreid on teada 12[5] ja need asuvad või on kunagi asunud kirikute varakambrites[6][7]. Osi umbes 11 peekrist on leitud Euroopa arheoloogilises materjalis[8].

Terved peekrid[muuda | muuda lähteteksti]

Alates hetkest, mil Hedwigi peekrid pälvisid teadlaste tähelepanu, on nende valmistamisaeg ja -koht olnud peaaegu lakkamatute vaidluste objektiks. Valmistamiskohtadena on erinevad teooriad pakkunud islamimaid, Bütsantsi, Kesk-Euroopat, Navahrudaki Valgevenes, Sitsiiliat, Lõuna-Itaaliat ja Vahemerest ida poole jäävaid ristisõdijate riike.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]