Hatifnatid

Allikas: Vikipeedia

Hatifnatid (originaalis rootsi keeles Hattifnattar) on Tove Janssoni muumilugude ühed paljudest tegelastest, kes esmakordselt ilmuvad välja raamatus "Võlukübar".

Hatifnatid on pikad, kõhnad, kummituslikud olendid, kes meenutavad pisut pikki valgeid sokke. Neil on ümmargused ilma kaelata pead kahe suure silmaga. Kummalgi keha küljel asuvad neil viis sõrmetaolist moodustist.

Olemuselt on nad vaiksed ja tõsised, nad ei kuule ega saa rääkida, ent see-eest on neil erakordselt terav tundemeel, millega suudavad tajuda ka kõige nõrgemaid maapinna võnkeid. Samuti tunduvad nad olevat üsnagi melanhoolsed.

Hoolimata sellest, et hatifnatid meenutavad on loomuselt pigem loomi, saavad nad alguse seemnetest. Parim võimalus kellestki lahti saada ongi külvata selle kellegi koduaeda hatifnattide seemneid.

Hatifnatid reisivad meresid mööda ringi väikestes paatides, saades kord aastas kokku ühel tillukesel saarel.

Suurimat huvi tunnevad nad ilma vastu ning neil on olemas oma ühine baromeeter.

Erilist huvi näivad nad ilmutavat just äikesetormide suhtes. Selline kogus elektrit muudab nad pimedas helendavateks ning puudutustele ohtlikeks, kuna on elektriliselt laetud.

Hatifnatid hoolitsevad väga innukalt oma baromeetri eest. "Võlukübaras" varastab Koduvana selle nende käest ära ning nad jälitavad teda väsimatult kuni lõpuks selle tagasi saavad.

Mõnede arvates on hatifnatid ära nõiutud, kuid see on vaid üks seletus nende kummalisusele. "Nähtamatu laps" ja teisi jutte peatükis "Hatifnattide saladus" jõuab Muumipapa äratundmisele, mis on see hatifnattide müsteerium ning miks äikesetormid neid nii väga võluvad, nimelt püüavad nad lasteraamatule nii ebatüüpiliselt välja selgitada vastuse küsimusele, mis on elu sügavam mõte.