Harjasvöölane

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Harjasvöölane (Chaetophractus) on imetajate perekonnast vööliste seltsist vöölaste sugukonnast harjasvöölaste alamsugukonnast.

Taksonoomia, süstemaatika ja klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna autor on Leopold Fitzinger (1871).[1] Ta pani perekonnale nimeks Dasyphractus.

Algul olid selle perekonna liigid perekonna Euphractus koosseisus.

Nimetus Chaetophractus on kreekapärane liitsõna, mis annab tähenduseks 'karvane kilp'. Neil on kilbisel harjaselaadsed karvad.

Tüüpliik on Dasypus villosus (Desmerest, 1804), praegu Chaetophractus villosus (pruun-harjasvöölane).

Liigid ja alamliigid on:

Harjasvöölase perekond kuulub vöölaste (Dasypodidae) sugukonna harjasvöölaste alamsugukonda (Euphractinae)[2]. Lähim sugulane on perekond kuusvöölane (Euphractus). Kaugem sugulane on perekond Zaedyus samast alamsugukonnast. Harjasvöölaste lähim sugulane on alamsugukond Chlamyphorinae, kuhu kuulub perekond Chlamyphorus. Kaugem sugulane on alamsugukond Tolypeutinae, kuhu teiste hulgas kuuluvad perekonnad keravöölane (Tolypeutes) ja paljassaba (Cabassous). Harjasvöölased ja alamsugukond Tolypeutinae lahknesid molekulaargeneetika andmetel juba oligotseenis üle 33 miljoni aasta tagasi.[3] Perekond harjasvöölane ise lahknes hilismiotseenis umbes 6 miljonit aastat tagasi.[4]

Vanimad fossiilileiud on harjas-pruunvöölase leiud Chapadamalalist Buenos Airese provintsist ja nad dateeritakse pliotseeni umbes 4–3,2 miljonit aastat tagasi.[5]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Harjasvöölased on Lõuna-Ameerika endeemid. Neid leidub Lõuna-Ameerika kesk- ja lõunaosas, sealhulgas Argentinas, Boliivias, Tšiilis ja Paraguays.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Harjasvöölased on väikesed kuni keskmise suurusega vöölased tüvepikkusega umbes 20–36 cm ja sabapikkusega 9–18 cm. Kaal varieerub 0,5–3,5 kg vahel.

Peal on väikestest luuplaadikestest peakilbis, mis ulatub peaaegu ninaotsani. Kõrvad on pigem lühikesed, teineteisest kaugel ja ümarate otstega. Hambad on vöölastel teistsugused kui teistel imetajatel. Hambaemail puudub, hambajuuri on ainult üks. Ülalõualuus on kummalgi pool 9, alalõualuus 9 või 10 niisugust hammast, kokku seega 36–38.

Enamikust teistest vöölastest erinevad harjasvöölased tugeva karvastiku poolest, mis kasvab ka seljakilbisel. Karvad on seljal hele- kuni tumepruunid, alapoolel ja sagedamini tihedama karvaga jäsemetel helepruunid kuni valged.

Seljakilbis on silmatorkavalt lai ja lame ning on jaotatud vöötaolisteks segmentideks, mis nagu peakilbiski koosnevad üksikutest väikestest luuplaadikestest. Kilbise jäiga õla- ja vaagnaosa vahel on 7–9 liikuvat vööd. Kilbise tagumises otsas on plaadikestest üksikud augud, milles on näärmed, mis annavad harjasvöölasteke iseloomuliku lõhna. Lühikesed jalad lõpevad ees ja taga viie küünistega kaitstud varbaga.[6][7]

Elupaik ja toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nad elavad kuivadel avamaadel ja on omnivoorid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sitzungsberichte der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften, Wien, 64(1), lk 268.
  2. Möller-Krull et al. 2007.
  3. Delsuc et al. 2004
  4. Poljak et al. 2010.
  5. Carlini, Scillato-Yané 1996.
  6. Superina 2000.
  7. Smith 2012.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leopold Joseph Fitzinger. Die natürliche Familie der Gürtelthiere (Dasypodes). – Sitzungsberichte der Methematisch-Naturwissenschaftlichen Klasse der Akademie der Wissenschaften, Wien, Abteilung 1 64, 1871, lk 209–276 ja 329–390.
  • J. Yepes 1928. Los "Edentata" argentinos. Sistemática y distribución. – Revista de la Universidad de

Buenos Aires, ser. 2a, 1, lk 461–515. R. M. Wetzel 1985. Taxonomy and distribution of armadillos, Dasypodidae. – G. G. Montgomery (toim). The evolution and ecology of armadillos, sloths, and vermilinguas, Smithsonian Institution Press: Wash ington, D.C., lk 23–48.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]