Haralds Kalniņš

Haralds Kalniņš (20. juuli 1911 Peterburi – 27. oktoober 1997) oli läti luterlik vaimulik. lisaks oli ta aastast 1967 Venemaa, Ukraina, Kasahstani ja Kesk-Aasia sakslaste vaimulik hooldaja.

Ta sündis aastal 1911 Peterburis saksa-läti segaperekonnas. Aastal 1919 opteerusid tema vanemad Lätti. Aastatel 1933–1937 õppis ta vaimulikus seminaris Baselis. Pärast seminari lõpetamist oli ta vikariaadis Elsassis. Aastal 1938 naasis ta Lätti. Aastatel 1943–1945 teenis ta Läti SS-leegionis veltveeblina.

Pärast sõjavangist vabanemist aastal 1947 naasis ta Lätti. Aastal 1951 ordineeriti ta Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Gustavs Tūrsi poolt Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pastoriks. Ta tegutses pastorina Riia Jeesuse kirikus. Aastal 1967 asus ta vaimulikult hooldama Venemaa sakslaseid. Aastal 1981 omistati talle superintendendi tiitel.

Aastal 1988 lahkus ta Läti kirikust, et saada NSV Liidu saksa kogukondade (saksa keeles Deutschen Evangelisch-Lutherischen Kirche in der Sowjetunion) (tulevane ELKRAS) täieõiguslikuks piiskopiks.

Aastal 1989 avas ta kaugõppe teoloogilise seminari. Sessioonid toimusid kaks korda aastas.