Harald Leppikson

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Harald Leppikson (autoportree)

Harald Leppikson (11. november 1933 Kullamaa9. september 2005 Tallinn) oli eesti fotograaf ja ajakirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Harald Leppikson sündis Kullamaa vallas talupidajate perekonnas.[1] 16-aastasena asus ta õppima Tallinna Tööstuskooli ning suundus selle lõpetamise järel tööle Dvigateli tehasesse. Pärast teenistust Nõukogude armees jätkas Lepikson tööd Dvigatelis ning alustas ühtlasi õpinguid Tallinna Polütehnikumis.

Aastail 1960–1968 töötas ta ENSV kergetööstusministeeriumi konstrueerimisbüroos, kus koostas 50 ratsionaliseerimisettepanekut (näiteks kuulus Leppikson lausriide "mistra" valmistamiseks mõeldud nõeltöötlemismasina NM 1800 välja töötanud kollektiivi, mis pälvis 1967. aastal Nõukogude Eesti preemia). Huvist fotograafia vastu astus Leppikson Tallinna Fotoklubi kunstilise fotograafia ringi ning õppis fotograafiat ka Tallinna Kultuuriülikoolis. 1968. aastast töötas Leppikson kergetööstusministeeriumi fotolabori juhatajana, kellena organiseeris Eesti NSV-s tegutsevate kergetööstusettevõtete ja nende toodangu pildistamist. Ühtlasi hakkas Leppikson tegema kaastööd ajakirjandusväljaannetele.

1978–1994 töötas Leppikson ajalehe Rahva Hääl koosseisulise fotokorrespondendina, 1994–1995 ajalehe Eesti Sõnumid fotograafina. 1995. aastal pensionile jäädes jätkas Leppikson kaastööd ajalehtedele Maaleht ja Sõnumileht ning mitmele ajakirjale.

Harald Leppikson oli ajakirjanik Krista Leppiksoni abikaasa ja Allan Leppiksoni isa.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Rahva Hääle fotokorrespondendina pildistas Leppikson enam kui 300 000 kaadrit, portreteerides töölisi, põllumehi, kaevureid, õpetajaid, kultuuritegelasi, partei- ja riigijuhte ning jäädvustades ühiskonnaelus aset leidnud sündmusi, sh Eesti taasiseseisvumist. Leppikson pildistas ka 15. mail 1990 toimunud Interrinde rünnakut Toompeale.[2]

Kunstilise foto vallas viljeles Leppikson lavastuslikku stiili, arendades välja oma isikupärase käekirja.

Alates 1971. aastast esines Leppikson kokku 20 isikunäitustega ("Inimene ja aeg", "Inimene ja loodus", "Inimene oma ajas", "Inimene, töö ja rahu", "Sirbist Viljaveski leivani" jt) Tallinnas, Tartus, Hiiumaal, Raplas, Kohtla-Järvel, Moskvas, USA-s ja Indias.

Väljaspool Eestit võttis Leppikson osa näitustest NSV Liidus, Prantsusmaal, Saksamaal, Argentinas, Tšehhoslovakkias, Itaalias, Hispaanias ja Rootsis.

Suurem osa Leppiksoni pildistatud negatiividest on antud hoiule Eesti Filmiarhiivi.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Leppikson saavutas umbes 500 auhinnalist kohta Eesti, NSV Liidu ja rahvusvahelistel kunstilise foto näitustel. Kolmel korral pälvis ta Eesti Ajakirjanike Liidu aastapreemia. 2003. aastal anti talle Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni (AFIAP) kunstniku tiitel (Leppikson oli neljas eestlane Kalju Suure, Juhan Lasmani ja Peeter Toominga järel, keda selle tiitliga pärjati). 2004. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi.

Auhinnatumad fotod[muuda | muuda lähteteksti]

"Ballaad leivast", Harald Leppikson

"Pidulik hetk" (II koht Tallinna Fotoklubi näituselt, medal näituselt "World Press Photo", III koht Moskvas üleliiduliselt konkursilt).

"Inimene ja aeg" (eksponeeritud näitusel "World Press Photo", I koht Tallinna näituselt "Inimene ja aeg", I koht üleliiduliselt konkursilt Moskvas “Meie maa”, diplom üleliiduliselt näituselt “Fotomarina 69”).

"Autode ajastu" (I preemia Õhtulehe võistluselt, II preemia Izvestija-Nedelja võistluselt, medal Läänemere-äärsete riikide ja Norra näituselt IFO Scanbaltic Rostockis, diplom üleliiduliselt fotoklubide konkursilt “Pantikalei”, pronksmedal üleliidulise rahvamajandussaavutuste näituse konkursilt, medal rahvusvaheliselt konkursilt “Plovdiv 80”).

"Ühe brigaadi mehed" (I koht üleliiduliselt konkursilt “NSVL – 60”, I koht tööteema rubriigis Soome–Eesti maavõistluselt, audiplom Läänemere-äärsete riikide ja Norra fotonäituselt IFO Scanbaltic Rostockis, I koht Tallinna Fotoklubi näituselt, medal konkursilt “Merevaigumaa”, medal Ukrainas üleliiduliselt võistluselt, I koht Zaporožje konkursilt “Kaasaeg”).

"Veel üks maja" (I koht Õhtulehe konkursilt, medal Läänemere-äärsete riikide ja Norra fotonäituselt IFO Scanbaltic Rostockis, III koht Kiievi üleliiduliselt konkursilt, kuldmedal rahvusvaheliselt näituselt Tšehhoslovakkias Vitkovices, Grand Prix Soome-Eesti maavõistluselt, diplom rahvusvaheliselt konkursilt “Plovdiv 80”, Grand Prix konkursilt “Merevaigumaa”, diplom üleliiduliselt fotoklubide konkursilt “Pantikalei”, diplom Pariisi Fotomuuseumi võistluselt, diplom näituselt “Eesti fotokunst 84”, I koht üleliiduliselt konkursilt Nikolajevis ”Inimene ja aeg”).

"Ballaad leivast" 1980 (medal Lätis Cēsises korraldatud konkursilt, medal Moskva konkursilt “Lider 82”, Grand Prix Soome–Eesti maavõistluselt, I koht Moskvas üleliiduliselt näituselt, I koht üleliiduliselt fotoklubide konkursilt “Pantikalei”)

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1972 "23 fotot"
  • 1977 "Kullamaa katsemetskond-jahimajand" (kaasautor Kalju Rebassoo)
  • 1979 "Rahvale me loov töö" (tekst Ilmar Roden)
  • 1992 "Lapike maad" (kaasautor Leelo Tungal)
  • 2003 "Jalutuskäigud vanas Tallinnas" (autor Tõnu Koger, fotod Arvo Iho ja Harald Leppikson)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Siin ja edaspidi pärinevad andmed Leppiksonide perekonna eraarhiivist, kui ei ole näidatud teisiti
  2. Helen Urbanik. "Gorjatšije estonskije devotški" [1] - Eesti Ekspress 21.05.2003

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]