Haldusleping

Allikas: Vikipeedia

Haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. [1] Haldusleping on avalik-õiguslik leping, mis on sõlmitud kahe või rohkema poole vahel ning võimaldab reguleerida ühte või mistahes arvu juhtumit. Vähemalt üks pool on avaliku võimu esindaja – riik, kohalik omavalitsus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik või muu seaduse alusel avaliku halduse ülesandeid täitev isik. Teine võib olla füüsiline isik või eraõiguslik juriidiline isik. Mõlemad isikud peavad olema iseseisvad, nendest vähemalt üks täidab lepingupoolena haldusülesandeid. [2]

Haldusleping on üks haldustegevuse vorm. Haldusleping muudab haldustegevust paindlikumaks ja mitmesuguste olukordade jaoks sobivamaks, vähendades ühe poole, haldusorgani omavolilist tegevust. Halduslepingul põhinev haldustegevus võimaldab kaasata menetlustegevusse rohkem isikuid. Menetlustegevusse kaasatud isikutele on tagatud rohkem õiguseid, suurem võimalus oma huvisid esindada ning üldiselt mõjutada menetluse käiku ja tulemust vastavalt oma soovidele. [3]

Haldusleping erineb eraõiguslikust lepingust eelkõige kohtumenetluse osas: halduslepingutega seotud vaidlusi lahendatakse halduskohtus [4]. Lisaks annab haldusorgan halduslepinguga üle avaliku võimu volitused [5].

Halduslepingut reguleerib põhiliselt haldusmenetluse seaduse 7. peatükk [6], aga ka halduskoostöö seadus [7]. Halduskohtumenetluse seadustiku mõttes on haldusleping üks haldusakti liike. Halduslepinguga seotud kohtumenetlust reguleerivad haldusakti kohta käivad sätted [8].

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Liigitus seisundi alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Koordinatsiooniline haldusleping[muuda | muuda lähteteksti]

Koordinatsioonilise halduslepingu pooled on horisontaalses suhtes. Kõik osapooled on avaliku halduse kandjad. Iga avalike halduse kandjate vaheline kokkulepe ei ole haldusleping. Lepingupooled on iseseisvad isikud, mitte ühe avaliku halduse kandja eri asutused. [9]

Subordinatsiooniline haldusleping[muuda | muuda lähteteksti]

Subordinatsiooniline haldusleping sõlmitakse avaliku võimu esindaja ja füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku vahel. Sõna „subordinatsiooniline“ viitab tavapärasele positsioonile ühiskonnas, mitte positsioonile lepingulises suhtes. [10]

Liigitus sisu üldistusastme alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikjuhtumit reguleeriv haldusleping[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikjuhtumit reguleeriva halduslepingu pooled on määratletud näiteks üldiste tunnuste alusel. Ainult nende osapoolte nõusolekul saab kolmandatele isikutele luua lepinguga lisakohustusi. Üksikjuhtumit käsitleva halduslepinguga kohustatud pooled on paremini esile toodud kui piiritlemata arvu juhtumeid reguleeriv haldusleping. [11]

Piiritlemata arvu juhtumeid reguleeriv haldusleping[muuda | muuda lähteteksti]

Piiritlemata arvu juhtumeid reguleeriva lepingu pooled ei ole piisavalt täpselt määratletud. Neile kehtivad põhjalikumad nõuded kui üksikjuhte reguleerivatele halduslepingutele, kuna kõiki isikuid, kelle õiguseid ja kohustusi võidakse puudutada, ei ole võimalik kaasata lepingu sõlmimise menetlusse. Sellest tulenevalt on nende isikute õiguste riivamise oht oluliselt suurem. [12]

Erandlik on halduslepingu liik, millega riik või kohalik omavalitsus volitab eraisiku täitma avaliku halduse ülesandeid iseseisvalt. Sellist halduslepingu liiki nimetatakse delegeerimislepinguks. [13]

Halduslepingu sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusleping sõlmitakse kirjalikult. Kui pooleks on riik või kohaliku omavalitsuse üksus, sõlmib halduslepingu haldusorgan. Viimasel peab olema pädevus, et täita halduslepingus määratud ülesanne. Vastasel juhul ei saa haldusorgan lepingut sõlmida. [14]

Üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud lepingu võib sõlmida, kui ei leidu välistavaid seadusi või määrusi. Sõlmimisel võetakse aluseks haldusmenetluse seadus. Piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks sõlmitud lepingu võib sõlmida ainult siis, kui seaduses on selleks olemas vastav norm. Sõlmimisel on aluseks peamiselt tsiviilõiguslike lepingute sõlmimise kord. [15]

Halduslepingu muutmine ja lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Halduslepingut saab üldiselt muuta ja lõpetada tsiviillepingutele ettenähtud korras ehk poolte kokkuleppel, lepingus või seaduses ettenähtud korras. [16] Avaliku võimu kandjal on õigus ühepoolselt lepingut muuta või lõpetada. Seda siiski vaid piiratud juhtudel, et kaitsta isikuid avaliku võimu omavoli eest. [17]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Haldusmenetluse seadus (2019). – Riigi Teataja, RT I, 13.03.2019, 55; https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019055?leiaKehtiv
  2. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  3. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  4. Kanger, Liina (2010). Haldusleping Eesti kohtupraktikas. Kohtupraktika analüüs. Tartu: Riigikohtu õigusteabe osakond.
  5. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  6. Haldusmenetluse seadus (2019). – Riigi Teataja, RT I, 13.03.2019, 55; https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019055?leiaKehtiv
  7. Halduskoostöö seadus (2020). – Riigi Teataja, RT I, 16.06.2020, 4; https://www.riigiteataja.ee/akt/12792920?leiaKehtiv
  8. Halduskohtumenetluse seadustik (2019). – Riigi Teataja, RT I, 13.03.2019, 54; https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019054?leiaKehtiv
  9. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  10. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  11. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  12. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  13. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  14. Aedmaa, Anno, Lopman, Evelin, Parrest, Nele, Pilving, Ivo, Vene, Einar (2004). Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
  15. Haldusmenetluse seadus (2019). – Riigi Teataja, RT I, 13.03.2019, 55; https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019055?leiaKehtiv
  16. Võlaõigusseadus (2021). – Riigi Teataja, RT I, 04.01.2021, 19; https://www.riigiteataja.ee/akt/961235?leiaKehtiv
  17. Kanger, Liina (2010). Haldusleping Eesti kohtupraktikas. Kohtupraktika analüüs. Tartu: Riigikohtu õigusteabe osakond.